Thursday, July 31, 2014

Vidzeme läänepoolne osa 2014 - väike taastutvus

Burtnieki rand
27-29. juulil Lätis, seekord 3-päevane reisikene. Kuna ilmad olid kuumad, siis said kohe võetud plaani ujumised meres ja et sõit ei tohi olla liiga pikk. Esimene öömaja oli mõeldud Eestisse Kabli kanti, et aga Võru- Pärnu teed olime korduvalt sõitnud, tegime poolel teel plaani ümber ja keerasime enne Karksi-Nuiat Lätti. Lilli piiriületuskohas selgus tõsiasi, et kuigi auto konditsioneer justnagu töötas, oli väljas +29 kraadi käes ikkagi jahedam kui autos. Edasi sai sõidetud nii nagu veel üsna hiljutises minevikus tavaks - aknad lahti.
Burtnieki kirik
Esimese  peatuse tegime Burtnieki kiriku juures ja siis sõitsime mõned kilomeetrid edasi samanimelisse külasse, et järves ujuda. Burtnieki järv on Lätis suuruselt neljas järv, üsna madal (maksimaalselt 4,1 meetrit). Sügavaks läks tõesti pikkamööda ja servas oli vesi "soe nagu supp", õnneks kaugemal siiski jahutas. Vesi oli väga hägune, isegi sogasem kui Emajões. Burtnieki külas on ka väsinud moega mõisamaja, kuid park selle ümber kenasti hoolitsetud. Kunagi olid seal kõrval kõrgel kaldal ka linnusevaremed, mille kohale on ehitatud kolhoosikontor, seegi on nüüdseks mahajäetud.
Järgnevalt sõitsime läbi Aloja ja  Staicele Ainažisse. Tee kulges pikalt paralleelselt Salatsi jõega, Tegime ühe kõrvalepõike punase liivakivipaljandi (sarkanas klintis) juurde.
Lemme rand
Ainažist tulime taas Eestisse mööda vanemat mereäärset teed. Esialgu planeeritud Ranna Kodu kämpinguni ei sõitnudki, sest ettepoole jäid suured RMK telkimisalad: Krapi ja Lemme. Neist viimases õhtul oma telgi püsti lõimegi. Väravaputkas sissesõiduraha kasseeriv administraator ütles, et möödunud kuumal nädalavahetusel oli siin olnud väga rahvarohke, kuid täna ei tohiks olla probleemi telgikoha leidmisega.
Päikeseloojang oli ilus, kuid lääne pool paistvad pilvevallid andsid märku peatsest ilmamuutusest. Öö oli siiski kuiv ning jahedus oli hea peale päevast leitsakut.
Limbaži linnusevaremed
Teine päev sai ringi kolatud Salacgrivas ja Limbažis, supeldud Pärnu-Riia maantee äärses meres, käidud Igate ja Birini lossi juures. Otsisime ka auto konditsioneeri täitmise võimalust, kuid kasuliku tulemuseni ei jõudnud, hoolimata lätlaste vastutulelikkusest. Õnneks läks ilm pealelõunal pilviseks. Kui Saulkrastisse jõudsime, oli seal hoovihm just lõppenud. Käisime veelkord ujumas ja sõime vabaõhukohvikus ning hakkasime ööbimispaika otsima. Plaan oli telkida Zvejniekciemsis Juras Priede kämpingus. Sinna kohale jõudes algas uus äikesevihm. Käigupealt võtsime vastu otsuse, et võtame siiski kämpingumajakese. Pärast ringi vaadates selgus, et seal telkimiskoha leidmine väga lihtne poleks olnudki, kogu territoorium oli üsna tihedalt majakesi täis pikitud. Asukoht ise oli suvitamiseks väga meeldiv - kohe aia taga algas liivarand, parem kui Saulkrasti keskuses.
Järgmisel päeval nautisime veel veidi kämpingus suvitamist, seejärel käisime Riias poodlemas ja sõitsime tagasi kodu poole. Õhtupoole tuli mitu tundi äikesevihma.



Igate loss (mõis)
i
Birini loss (mõis)

Zvejnikciemsi rannas

Vihm (mitte meil)


Riia, Gertrude tänav

Wednesday, July 30, 2014

Suvine Tartu ja Tallinn

Tartu botaanikaaias
Tänavu sai suvepuhkuse ajal tavapärasest rohkem Tartus oldud - vanematekodus vaarikaid korjatud ja muid välitöid tehtud. Sekka mõni külaskäik tuttavate juurde. Suvine Tartu on rahulik koht - tundub et vaid  tööle jäänud tartlased, suvilata penisonärid ja üksikud turistid on siin. Ilmad olid (ja on jätkuvalt) palavad. Hea mulje jäi botaanikaaiast, kuhu võib päevasel ajal lihtsalt jalutama ja lilleilu nautima minna. Kahjuks ei ole veel jõudnud ühelegi kontserdile.


Eriti julged teletorni serval
Käisin ka Tallinnas, kuid selle sõidu nurjas jala kõõluste paistetus ja valulikkus. Seetõttu eriti palju ringi ei saanud liikuda - veidi jalgsi südalinnas ja autoga botaanikaaias ja teletornis. Tallinna botaanikaaed jätab Tartu omast lahjema mulje - suurt territooriumi ei ole suudetud hästi täita, palju on lihtsalt lagedat murupinda. Teletornis käisime õhtul restoranis kukeseenesuppi söömas, samas akna taga rõdul tegutsesid kõrgust mittekartvad inimesed, et valmistada ette köielaskumisrada.
Oma jala vigastusjärgsest ülekoormusest ei ole just meeldiv kirjutada, kuid see häirib tugevasti juba igapäevast elu, sportimisest rääkimata. Kui nii edasi läheb, tuleb järgmist kirjatööd rogainist või X-dreamist kaua oodata, kuigi olen endale lubanud, et seni kui need emotsionaalset laengut pakuvad, püüan siiski muljeid jagada.