Kiviaja dieet

Lugesin ajakirjast ühest mehest, kes nn. paleodieedi abil vabanes piinavast naha- ja liigestehaigusest. Mida ja kuidas siis kiviajal söödi?

Kolumbus jõudis Ameerikasse 1492 aastal ja kuni selle ajani  Euroopas veel kartuleid ei tuntud. Suhkur oli kuni 18. sajandini luksuskaubaks. Kohv ja šokolaad olid muistse aja eestimaalastele ilmselt ka tundmatud.
Arvatavasti oldi poolnäljas (või ka päriselt). Mida üldse saada oli? Metsast marju ja seeni, ehk aasalt mingeid heinu ka? Kasvatasid mingeid juurikaid (porgandit? naerist?) Kala nad ikka püüdsid? Ja suur õnn oli, kui mõne uluki kätte said ....

Ups, täiesti mööda panin. Paleodieet põhineb eeldusel, et inimsugu on geneetiliselt välja kujunenud 2,5 miljoni aasta jooksul küttija-korilase elustiiliga. Vältida tuleb toitu, mida hakati kasutama alles põllumajanduse ja karjakasvatuse tekkimisel (10 000 aastat tagasi) või industriaalajastul (vaid 200 aastat tagasi): teravilju (sealhulgas jahtooteid), kaunvilju, piimatooteid, rafineeritud soola ja suhkrut, tööstuslikult toodetud rasvaineid. Süüa võib kala, rohusööjate liha, mune, seeni, aed- ja juurvilju, marju, pähkleid. Kohv on põhimõtteliselt lubatud, kuid ilma suhkru ja piimata. Kakao kohta ei leidnud esimese tuhinaga mingit infot, aga kes seda ilma suhkru ja piimata üldse tarbida suudaks? Hommikupudru ja juustuleivad langevad kõhkluseta musta nimekirja jne... jne....

Range kiviaja dieedi kasutajad loodavad pääseda ära suurest osast arenenud ühiskonna haigustest: eelkõige rasvumisest ja diabeedist, kuid see loetelu on tunduvalt pikem. Millegipärast tundub mulle, et nii lihtsat õnne valemit ei ole siiski olemas. Aga oma idee selles siiski on: teadupärast piim on mõeldud kasvamiseks ja aeglaselt vabanevad süsivesikud (sai, leib, pudrud) energiaallikaks raske füüsilise töö jaoks.

Viide: www.paleo.ee

Töölt koju. Seekord teisiti.

Minu töökoht asub linnast väljas.Sügis-talvisel ajal käin tavaliselt tööl autoga. Mõnikord, kui pole soovi trenni teha, aga tahaks veidi liikuda, tulen pärast tööd jalgsi koju. Vahemaa on 5 kilomeetrit ja esimene pool sellest kulgeb metsas ja järvekaldail. Saan minna koju ka autoteed ja kergliiklusteed kasutades - see ei ole nii nauditav, kuid sobib siis, kui väljas on pime või väga porine.
On ka pikemaid teekondi, mida aeg-ajalt kasutan. Kuuekilomeetrist, kui tahan veidi vaheldust. Kaheksakilomeetrilist varianti kasutan juba treeningu eesmärgil: oktoobris-novembris jooksmiseks (et kasutada valget aega) ja talvel pikemaks kõnniks. Osa sellest teekonnast on suures männimetsas. Võib juhtuda, et ma ei kohta seal kedagi, vahel mõnd marjulist-seenelist. Töö on jäänud seljataha ja koduni on veel pikk maa, saan nautida loodust ja rahu endas.
Seekord just sellesse piirkonda lähenedes näen, kuidas otse minu metsavahelisele teele keeravad üksteise järel aeglaselt suured sõjaväeautod. Mida teha? Minna suurele maanteele? Ei, lähen oma harjumuslikule ringile,  küll need autod eest ära sõidavad, ega ma kõndides neile järgi ei jõua.
See ei ole just parim otsus. Sõjaväeautod vahepeal seisavad pikalt, siis liiguvad aeglaselt, siis jälle seisavad... Kõnnin nende vahel, lasen neid lumehanges seistes endast mööduda ja möödun neist ise. Kui kolonni eesmised autod hakkavad manööverdama metsa vahele, tuleb mulle vastu relvastatud sõjaväelane. Küsin igaks juhuks, kas ma tohin siin käia, ja saades jaatava vastuse, lähen edasi. Aga väike hirm on ikka - mis siis kui noormehel närvid üles ütlevad ja ta mind sihib? Ka kolonni peast möödudes teisel pool metsas valvab tee ääres sõdur püssiga. Ka edasi kohtan mõne aja pärast suuskadel liikuvat püssimeest. Ja hiljem veel näen   väiksemaid maastikuautosid metsajärve äärsel teel. Veel edasi, juba metsa teises osas on täiesti ootamatus kohas suusarada -  täiesti ebaloogilises kohas - kes siin sõitnud on?

Kui suvilate juurde jõuan, annab ärevus järele. Peas on vastakad mõtted isiklikust ebaturvalisusest ja riigi kaitsevõimest.