Lugesin ajakirjast ühest mehest, kes nn. paleodieedi abil vabanes piinavast naha- ja liigestehaigusest. Mida ja kuidas siis kiviajal söödi?
Kolumbus jõudis Ameerikasse 1492 aastal ja kuni selle ajani Euroopas veel kartuleid ei tuntud. Suhkur oli kuni 18. sajandini luksuskaubaks. Kohv ja šokolaad olid muistse aja eestimaalastele ilmselt ka tundmatud.
Arvatavasti oldi poolnäljas (või ka päriselt). Mida üldse saada oli? Metsast marju ja seeni, ehk aasalt mingeid heinu ka? Kasvatasid mingeid juurikaid (porgandit? naerist?) Kala nad ikka püüdsid? Ja suur õnn oli, kui mõne uluki kätte said ....
Ups, täiesti mööda panin. Paleodieet põhineb eeldusel, et inimsugu on geneetiliselt välja kujunenud 2,5 miljoni aasta jooksul küttija-korilase elustiiliga. Vältida tuleb toitu, mida hakati kasutama alles põllumajanduse ja karjakasvatuse tekkimisel (10 000 aastat tagasi) või industriaalajastul (vaid 200 aastat tagasi): teravilju (sealhulgas jahtooteid), kaunvilju, piimatooteid, rafineeritud soola ja suhkrut, tööstuslikult toodetud rasvaineid. Süüa võib kala, rohusööjate liha, mune, seeni, aed- ja juurvilju, marju, pähkleid. Kohv on põhimõtteliselt lubatud, kuid ilma suhkru ja piimata. Kakao kohta ei leidnud esimese tuhinaga mingit infot, aga kes seda ilma suhkru ja piimata üldse tarbida suudaks? Hommikupudru ja juustuleivad langevad kõhkluseta musta nimekirja jne... jne....
Range kiviaja dieedi kasutajad loodavad pääseda ära suurest osast arenenud ühiskonna haigustest: eelkõige rasvumisest ja diabeedist, kuid see loetelu on tunduvalt pikem. Millegipärast tundub mulle, et nii lihtsat õnne valemit ei ole siiski olemas. Aga oma idee selles siiski on: teadupärast piim on mõeldud kasvamiseks ja aeglaselt vabanevad süsivesikud (sai, leib, pudrud) energiaallikaks raske füüsilise töö jaoks.
Viide: www.paleo.ee
No comments:
Post a Comment