Mõned otsused tehakse meie eest ära

Suusamaratonist osavõtus on kaks võlu - esiteks saab eesmärgistatult mitmeid tunde suusatada, ja teiseks, teha seda koos teiste omataolistega.

Tartu maratoni 31 km avatud rajale olin juba minemas, kuid ilmaennustus lubas nullilähedast temperatuuri koos lörtsisajuga. Et sellise ilma jaoks on raske leida sobivat pidamismääret, teadsin varasematest kogemustest ja otsustasin viimasel hetkel loobuda.
Järgmine plaanivõetud üritus oli Haanja Maraton. Soodsama registreerimise tähtaeg lähenes jõudsalt, aga ikka ei suutnud otsustada, kas minna sõitma 43 km (saaksin sellega hakkama umbes viie tunniga, mis tähendaks, et jääksin kindlasti maratonimelust maha, üksi või peaaegu üksi saba lõppu sõitma) või 22 km (rahvasõidu elamuse saaks kindlasti, kuid paaritunniseid sõite võiks niigi teha). Üldse mitte minemist kolmanda võimalusena tänavu eriti ei kaalunudki.

Esmapilgul tühisena tundunud kukkumine 24. veebruari Võru-Haanja suusarajal (mis ei sundinud isegi sõitu pooleli jätma), tõi aga kaasa selle, et õhtul enam paremat kätt õlast tõsta ei saanud. Nüüdseks on käsi paariks nädalaks rätikuga kaela riputatud ja suusahooaja võib lõpetatuks lugeda, kui just imet ei juhtu.

24.02.2013,  Jaanimäe ja Tsiamäe vahel (küla nimega Kaaratautsa?)