1. vigastusejärgse nädala tegelesin peamiselt probleemi eitamisega - no see kukkumine ei olnud ju nii tõsine, küll see väike lihasevenitus varsti üle läheb; kuni suusatada ei saa pean vähemasti pikemaid maid kõndima jne ... Nädala lõpuks olin üha suurenevast valust ja magamatusest niivõrd kurnatud, et võtsin nõuks arstiabi otsida. Nagu arvata oligi, olid röntgenis luud terved, kuid leppisime valvearstiga kokku käe kaelariputamises ja haiguslehele jäämises.
2. nädala veetsin kodus, käsi rätikuga kaelas. Õlavalu läks kohe palju väiksemaks, kuid kael hakkas käe raskusest kangeks jääma. Mingit tööd teha ei saanud, ka kõndmisel andis õlg peaaegu igal sammul tunda. Kirjutasin autoregistribüroos isegi avaldust vasema käega ja andsin üheainsa taotluse jaoks kokku seitse allkirja paremaga, neist viimased 2 olid juba üsna vaevased. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ma eelmise nädala ära kannatasin.
3. nädalal tuli uuesti tööle minna, toetama kollektiivi ajal, kui üks enim koormatud kolleegidest sõitis Ameerikasse puhkusele. Esialgu jätkasin vasakukäelisena. Nädala lõpul kannatas mõneks minutiks parema käe rätilt lahti lasta, samuti oli vaja hakata uuesti autoga sõitma. Parem käsi on juba tugevasti kõhnunud!
4. nädala keskel vabanesin lõplikult kolmnurkrätist ja öistest tugipatjadest. Käisin jõusaalis veloergomeetriga sõitmas ja jooksin sisehallis ühe kilomeetri, parem käsi taskus (teisiti ei saanud). Kui pühapäev saabus, asusin otsusekindlalt koristama kevadises päikesesäras nähtavale tulnud tolmu ja mustust. Tõsi küll, ind rauges peale paari nühkivat liigutust parema käega ja saavutuseks jäi kõigest tavakoristus vasemakäelisena (asi seegi, arvestades eelnenut).
5. nädala lõpuks saabus sõbranna Merle Taanist nautima Võrumaa suusatalve. Kui veebruari keskel olin üsna kindlalt veendumusel, et märtsi lõpul, isegi kui lumi on veel maas, kavatsen suusatamise lõpetada ja asun koguma jooksukilomeetreid mööda maanteeääri, siis seekord läks teisiti. Solidaarsusest oma kaugematel radadel liikuva külalisega suusatasin laupäeval Kubja raja lamedat algusosa seitse korda edasi-tagasi - uisusammuga, loomulikult ilma keppideta. Hea on see, et nüüd saab vabalt kõndida ja peaaegu vabalt ka joosta. Proovisin ka vesivõimlemist, mida ma tavaliselt ei harrasta, sest see on liiga kerge. Vees on väga hästi aru saada, et hoolimata kuuajalisest treeningpausist on mul ikka veel kaks tugevat jalga ja üks tugev käsi. Mis loetelust üle jääb, selle üle virisemise tahaks siinkohal lõpetada.
Prognoos edasiseks: sellise tempoga on lootus saada järgmise viie nädala jooksul terveks.
 |
| Haanjas, 31.03.2013 |
No comments:
Post a Comment