Haanja jõulumatk 2014

Õhutemperatuur miinus 6*C - Mõõdukas  põhjakaare tuul 3-4 m/sek - Lund umbes 8 cm, ennelõunal sajab juurde.

Seekordne Haanja jõulumatk on teistsugune kui mullune. Maa on valge, osavõtjaid on veelgi rohkem (ligi 300 inimest, kolm koera), rada läbitakse vastassuunas. Nagu ikka, läheb kümmekond jooksjat ees teele, seekord on nende hulgas ka mõned tugevad naisorienteerujad (Airi, Eleri; Karmen?). Teistpidine ring on isegi parem - pikk ja tuim suuri teid mööda Plaani Jaanimäele minek läheb matka alguspoole reipamalt kui lõpul ja Vällamäe tõus ei väsita jalgu liiga vara. Kaks toitlustuspunkti kolme asemel on paras, seekord ei veedeta neis ka ülearu aega rahva järgi ootamisega.

Suur arv osavõtjaid lisab matkale tempot, võistluslikkust, mis sest et ametlikult aega ei arvestata. Juba eelmisest aatast mäletan, et korraks pildistama jäädes ei suutnud kuidagi oma kaaslastele järgi jõuda. Kui oled võsas, tihnikus või risus, ei ole palju möödamineku võimalusi, olgugi, et suudaks parasjagu kiiremini liikuda. Seekord on konkurents grupi eesotsas püsimisele veelgi suurem. Iseloomulik on ühes kohas, kus eesminejad tegid väikese vea ja pidid grupi juurde tagasi pöörduma, kuuldud lause: "kaotasime viiskümmend kohta". Kui hakkab hämarduma, hakkad juba vaistlikult lisama tempot, et enne pimeduse saabumist võimalikult kaugele jõuda. Kogu päeva liikumistempos ja meeleolus on sarnasust kõndides läbitud rogainiga, kus samuti, mida lähemale lõpp jõuab, tekib hasart liikuda üha kiiremini.
Arvestades eelpooltoodut, pole imestada, et hoolimata lumikattest jõuame Haanjasse tagasi varem kui eelmisel aastal, kella 16-ks. Saab veel pealambita hakkama, kuigi ilmselt mitte kauaks.
Muidugi oli ka võimalus valida rahulikum tempo, mida samuti kasutati.

Hiljuti lugesin Maalehest, kuidas Haanja looduspargis elav tuttav talumees kurdab, et ei saa looduskaitseliste piirangute tõttu oma metsas küttepuidki teha. Metsa seisukord Haanjamaal tõesti silma ei rõõmusta. Sarapuuvõsa ja vaarikavarretihnikud kuuluvad loomulikuna teedevaba metsaskäimise juurde, kuid maas vedelevat risu ja harvendusraiet ootavaid tihnikuid on minu pilgule liiga palju. Kas riik tõesti tahab, et Haanja aladel kasvaks paarisaja aasta pärast ürgmets, või on tegu lihtsalt soovimatusega looduspargile metsnik/pargivaht/inspektor palgata, kes suudaks kontrollida, et harvenduse ja mahakukkunud puude koristamise asemel lageraiet ei tehtaks?

Kõik pildid on võetud siit: Võrumaa Spordiliidu pildigalerii / Külli

Veel kord Pihkva 2014

Novembri viimane nädalavahetus, Pihkva. Seekord siis plaan lisaks jõulueelsele shoppingule veidi rohkem ka linnaga  tutvuda. Oli selle hilissügise üks külmemaid päevi (-10), ei olnud just mõnus ilm ekskurseerimiseks.
Pihkva linn on algselt rajatud Velikaja ja Pskova jõe vahelisele kõrgendikule ja aja jooksul kasvades on olnud ümbritsetud viie ringmüüriga, millest on säilinud kolm. Kindluse (Krom, Kreml) peamiseks vaatamisväärsuseks on rohkete ikoonidega õigeusukirik, müürid ise on tühjad ja igavavõitu.
Kohe väravatest sisse minnes on vanade müüride jäänused, nimetatud "Dovmonti linnuseks". Dovmont on kindlasti leedu päritolu, Daumantas, aga millega seoses ma seda peaksin teadma? Mälu värskendamiseks läheb vaja interneti abi - ahjaa, tegu on Latgale rattamatkast (vt. osa "Kristus-Kuninga mägi") tuttava leedukate esimese suurvürsti Mindaugase sugulasega, kes osales tema tapmises armukadeduse motiividel, kuid oli järgmisel aastal sunnitud Pihkvasse põgenema. Kus ta siis osutus edukaks väejuhiks leedulaste vastu ja sai seetõttu Pihkva vürstiks.
Kuni Peterburi linna rajamiseni oli Pihkva üks Loode-Venemaa tähtsamaid linnu. Oma ajaloo jooksul on ta olnud mõned korrad ka eestlaste valduses (Sakala vanema Lembitu sõjakäik, Vabadussõda).

Pihkva Krom (Kreml)
Vasakul Velikaja, paremal Pskova jõgi 

Kuldne kaldapealne 
(ametlik tänavanimi: Sovetskaya naberezhnaya)