Latgale 2013 rattamatk, 1.-2. päev

Teatud asjaolude kokkusattumisel sattusin endalegi veidi ootamatult  Lõunamatkade  "Ei saa me läbi Lätita" rattamatkale, mida korraldati tänavu juba 12. korda. Kuigi midagi väga ebaloogilist siin polegi, arvestades seda, et viimasel ajal ei ole ma ühelgi aastal läbi saanud Lätita (vt. varasemaid postitusi  teemal Läti) ega ka mitte jalgrattasõiduta (see on rohkem igapäevane liikumis- ja treeningvahend ega ole põhjustanud eriti palju emotsioone, aga paar sissekannet teemal rattasõit isegi leidub). Need kaks - Läti ja jalgratas on minu elus varem kokku saanud vaid korra - 1993. aastal, mil sai Haapsalu matkagrupiga Klaipedast Riiga sõidetud. Tookord ei olnut muret jalgrataste transpordiga - veel sai rongiga Haapsalust Tallinna, sealt edasi teise rongiga Šiauliaisse ja kolmandaga edasi  Klaipedasse. Tänavu oli esimeseks suuremaks probleemiks, kuidas saada endid ja jalgrattad matka alguspunkti Aglonasse. Eeltöödel pikemalt peatumata, 17. augusti hommikul kogunesime Ingridi, tema poja Kristjani ja Urvega Kirumpääle Katrini juurde, et sealt autoga teele asuda. Neli jalgratast sai paigutatud järelkärusse. Auto, käru ja üks jalgratastest olid laenutatud.
Olin end seni pidanud keskmise eestlasega võrreldes heaks läti keele ja eluolu tundjaks, kuid Latgales käik osutus omamoodi kultuurišokiks. Siiamaani olin pidanud Lätit läbinisti luterlikuks maaks ja kuulsat Aglona kirikut sealmail vaid erandlikuks katoliiklikuks nähtuseks. Et Latgale eristub ülejäänud Läti piirkondadest nii katoliku kiriku kui ka omapärase murdekeele kaudu, jõudis alles seekordse reisi ajal/järel kohale. Ajalootundmine ei ole mu tugevaim külg, peale sõitu sai ingliskeelsest Wikipedia'st infot juurde kogutud. Miks Latgale eristus muust Lätist, selles on suur roll Liivi sõja järgsel seisul. Latgale jäi rohkem kui sajandiks Poola-Leedu valdusse ja seal kinnistus katoliiklus, erinevalt muust Lätist (ja Eestist), mis jäi Rootsi ja luterluse mõjusfääri. Venemaa allutas Latgale piirkonna Eestist tunduvalt hiljem, 1772 aastal (nn. Poola I jagamise käigus) ja ka siis jäi piirkond koos teiste Poola alt tulnud aladega muust Lätist eraldi Vitebski kubermangu.

Aglona katedraal

Aglona katedraali sisevaade

Meie rattamatk algas Aglona katedraali eest. Kaasa saime preestri õnnistuse (ette öeldes, tõepoolest tuli ilus ilm ja kellegagi tõsist õnnetust ei juhtunud). Käisime ka ekskursioonil kiriku sisemuses. Et oli laupäevane päev, oli peasaal pidevalt abiellujate käsustuses.

Aglona katedraali keldrisaal

Esimesel päeval sõitsime ringi ümber Ciriši järve, umbes 25 kilomeetrit. Tee oli kohati nii liivane, et rattaga sõita ei saanud. Ööbisime teise järve ääres "Aglonas Alpi" kämpingus. Meeldejääv oli öine ujumine järves kuuvalgel.Teine päev oli planeeritud tõsine kilometraaž - üle 90, ja sellest üle poole kruusa- ja liivateid. Kartsin, et teede läbitavus on sama halb, kui 1. päeval, kuid kuigi treppis ja tolmused, olid kruusateed sõidetavad.
Hommikul käisime Kristus-Kuninga Mäel. See on 2006. a. avatud Eriks Delpersi puuskulptuuride kompleks.                                                                                            

See koht on eriskummaline, isegi hullumeelsuse varjundiga - läbipõimunud on kristlik sisu ja paganlik vorm paganliku sisu ja kristliku vormiga. Ükski pilt ei suuda kohapeal kogetud emotsiooni edasi anda. Lähiümbruses olevat muistsel ajal (täpsemalt 1263.a.) oma alaealiste poegadega tapetud leedulaste hõimude ühendaja, esimene suurvürst ja siiani ainuke kuningas Mindaugas. Ristiusu oli ta vastu võtnud kümmekond aastat varem. Surma ei saanud ta siiski võõrvaenlaste, vaid omamaiste rivaalide käe läbi, tapmise ajendiks võimuiha ja mis seal salata, armukadedus/kättemaks teise mehe naise omaks võtmise eest. (Naine oli kuninga eelmise, surnud naise õde, ja pärit Aglona lähedalt linnusest). Peale seda intsidenti jäi Leedu veel ligi sajandiks paganlikuks maaks.  

  Edasi saime pikemalt mööda asfaltteed sõita. Kui olin kümmekond kilomeetrit üksinda ponnistanud, õppisin kasutama teiste tuules sõitmist, mis tundus hoolimata peaaegu tuulevaiksest ilmast üsnagi  kasulik.

Dagda katoliku kirik

 Külastasime Andrupene talumuuseumi, kus pakuti maitsvat putru lihaga, soovijad said ka puskarit. Pikem peatus oli Dagda linnakeses, kus tehti ka giidi(de)ga ekskursioon. Kunagi oli see õitsva kaubandusega väikelinnake suure juudikogukonnaga, kuid nüüd on tegu tühjeneva ääremaaga - linnas ei ole enam tootmisettevõtteid ja elanike arv kahaneb.
Dagdast oli ööbimispaika võimalik sõita ka 20 km mööda asfalti (selle valis Ingrid) või 40 km kruusa (ülejäänud meist soovisid matkata "täie raha eest"). Võrreldes Põhja-Lätiga tundub maaelu jõukam: põllud on hoolitsetud, tehnika tundub korralik. Külakeskustes on teed asfalteeritud. Maamaju on igasuguseid: uhkemaid ja selliseidki, millel voodrilauad värvimata.  

Viesturi talu-loomaaed

Robežnieki külas Viesturi talus on miniloomaaed eksootiliste lindude ja mõnede loomaliikidega. Liikide valik on päris hea, kuid ehituslikult ja heakorra poolest vajaks talu kindlasti edasiarendamist.

Puhkebaas Dridži järve kaldal

 2. ööbimine oli Läti sügavaima järve Drīdzis'e kõrgel kaldal kämpingus. Järve suurim sügavus on 63,1 meetrit (võrdluseks Eesti sügavaimal, Rõuge Suurjärvel 38 meetrit). Meie palkmajake oli hästi kena, kuid dušširuumi äravool rikkis. Sai käia ka peamajas saunas, ainult siis ei tohtinud peljata külma veega dušši. Õhtul toimus parvesõit järvel ja hilisõhtul Latgale folkloorigrupi kontsert.