Ei saa ma läbi Riia linnata ...

Zunds, kanal saare ja ülejõe linnaosa vahel

... seekord siis käisin konveretsil Ķīpsala Näitusekeskuses ja Pauls Stradiņši nimelises Riia (meditsiini-)ülikoolis. Ķīpsala on saar Daugava jõel - suurlinna südames on seal palju rohelust, mõned ametisasutused (muuhulgas messikeskus) ja luksuslikud elamud. Stradiņši ülikooli õppehooned on pillutatud mööda linna laiali, meie käisime neist kahes eurorahade eest renoveeritud hoones ülejõe linnaosas (nn. Kurzeme eeslinnas), kuhu ma varem sattunud ei ole. Ka sealpool on vanemas osas mitmekorruselisi puitmaju, mida ei ole jõutud korda teha ja uuemas osas mitmekorruselised paneelmajad. 

Ķīpsala konverentsisaal

Mingisugune postsovjetlik närvilisus häiris seekordsel reisil rohkem silma kui varasematel, kuigi arvan, et seda kohtab ka Tallinnas päris palju. Messikeskuses, kus ei olnud kohe fuajees viitadega tähistatud liikumistee meie saalini, küsisin seda administraatorilt. Selle asemel, et osutada (et vaja minna vasemale läbi suure näitusesaali), sain ka Eestis tüüpilise teeninduse osaliseks: vaadake ise skeemilt (kohe meenub vastukaaluks tore teenindaja Londoni Stanstedi lennujaamast). Okei, õnneks ma oskan kaarti lugeda, aga olin juba veidi hiljaks jäänud ja väike abi oleks mind kiiremini kohale aidanud. Esimese päeva õhtupoole ehmatas mind linnas ootamatult kõnniteed (!) mööda lähenev auto, mis möödus paremalt poolt sõiduteel parkivatest autodest.  Tema suhtes vasemal oli vastassuunas foorijärjekord, võib-olla ta ei pääsenudki sealt normaalselt liikuma. Sovjetiaja räigeim igand asus Riia bussijaama WC-s, kus paberirull asus mitte seal, kus ta pidanuks olema (kabiinis), vaid ikka veel ainult kassa juures. 

Ülikooli auditoorium 

Situatsioone "maakas Linnas", mida sageli Tallinnas tunda saan, juhtus minuga siingi. Astudes äärelinnas vöötrajale leidsin end ühtäkki seismas keset tänavat, mõlemat pool autode vool ja teed ei anna keegi ... teisele poole jõudes avastasin, et oleksin pidanud nägema valgusfoori (mille olemasolust ma ei olnud teadlik) ja sellest juhinduma. Messikeskuses suutsin püksitaskust ära kaotada riidehoiunumbri (see oli õhukesem tavaliselt meil kasutatavatest), ja kuigi riidehoiupoisid tundusid esialgu osavõtmatud või pisut umbkeelsed, suutsid nad siiski lahendada probleemi nii, et ma ei pidanud isegi numbri kaotamise eest maksma. Võib-olla leiti see kusagilt üles, kuigi peamine administraator (toosama, kes juhatama ei vaevunud) väitis mulle, et midagi leitud ei ole. 
Nagu ikka, halb torkab kergesti silma ja hea tundub loomulik. Kiita tahaksin suure messikeskuse toimimist tervikuna (kus korraga toimusid nii läti arstide, õdede kui taastusravi päevad koos meditsiinikaupade müügimessiga), ilusat ja mugavat ülikooli õppehoonet, puhtust hotellis (hotel NB, hästi lähedal ülikooli õppehoonele), tõeliselt mõnusat ilma septembri keskpaiga kohta. 

Ülikooli õppehoone

Vana maja Kurzeme eeslinnas