Latgale 2013 rattamatk, 3.-4. päev

Selleks, et valmis kirjutada kokkuvõtte "Ei saa me läbi Lätita" matkast, läks seekord tarvis veel üht Läti-reisi. Sõit Riiga konverentsile andis võimaluse bussis paar tundi kirjatööd teha, aga sellest edaspidi. No tõesti ei ole võimalik ilma Lätita toime tulla!

Kraslava äärelinnas

Niisiis, jätkan rattamatka 3. päevaga. Hommikul Dridzi järve ääres sai ärgatud piisavalt vara, et jõuda hommikuvõimlemisele ja ujuma. Järv oli (võrreldes Eesti omadega) üllatavalt sooja veega. Hommikupoole oli vaja umbes tunnike asfaltteed sõita, siis jõudsime Daugava äärde Krāslava linna. Toimusid taas giididega linnaekskursioonid. 2011. aastal oli linnas 9111 elanikku, ja nagu Dagdaski, elanike arv väheneb. Lätlasi on alla 50% elanikest, arvukalt veel venelasi, valgevenelasi, poolakaid, ajalooliselt olnud ka suur juutide osakaal. Linna ajaloost rääkides ei saa mainimata jätta krahv Platerite suguvõsa, kes linna 1729. aastal ära ostsid ja seal ligi paar sajandit edukalt äri ajasid, ega ka poola väikeaadlikku Jozef Karnickit, kes 1838. aastal krahvi tütre armastajana end segastel asjaoludel linnalähedasel künkal maha laskis. Krahvitütar ei abiellunudki kunagi. 

Daugava vaatetornist nähtuna

Plateri loss

Krahviloss on alles viimastel aastatel väljast restaureeritud, sees pole veel midagi. (Varasemat pilti vaata:  https://ssl.panoramio.com/photo/9628715 ). Ühes kõrvalhoones on ajaloomuuseum, teises oli suur saal, kus meile pakuti kohalikku "gurmeed" - leiba, pekki, "elusat" õlut. Arvestades hommikusöögist möödunud aega ja läbitud kilomeetreid, kadusid söögid laualt nagu nõiaväel.  Kuna minu ekskursioonigrupp ei käinud kirikus, käisin pärast Urvega veel seal, ja söömas kohalikus kohvikus.  
Linnaserval talus tutvustas noor muusik Aleksanders Maijers väga erinevaid muusikainstrumente, millest osa olid reisidelt kaasatoodud, osa isetehtud. Nagu sageli tõeliselt andekate inimeste puhul, formaalset muusikalist haridust oli tal vähe (kaks klassi lastemuusikakoolis). 

Auleja katoliku kirik

Teel järgmisse peatuspaika Aulejasse sai maanteäärsest bussipeatusest küpseid valgeklaarõunu võetud (neid tõi sinna üks sõbralik vanamees) ja ka ühes väikeses järves ujumas käidud. Planeeritud külaskäik latgale musta keraamika tootja juurde ei olnud midagi erilist - mõned päevad varem toimunud Aglona kirikupühade ajal olid rohkearvulised külastajad enamuse valmistoodangust ära ostnud. Aga latgalikeelsed vaimulikud laulud Auleja kirikus kohaliku ansambli esituses olid väga armsad ja ehedad. 
Sealt jäi veel kümmekond kilomeetrit kruusateed kuni viimase laagrini Lejasmalas'e puhkekompleksis. Seekord majutusime uues suures majas pruutpaarile mõeldud toas. Õhtul oli pidu ja selle ajal hakkasin end ootamatult halvasti tundma: kõhus olid torked ja sees keeras. Ka järgmiseks hommikuks ei olnud asi parem - hommikusöögiks pakutud täidetud lavašši näksisin ainult veidi ja järelejäänud 24 kilomeetrit Aglonasse venitasin aeglaselt omas tempos sõita. Kohapealsete sõja- ja leivamuuseumide külastamiseks enam jaksu ei jätkunud.  

Kuradijärv

Aglonas algas ka matka esimene vihmasadu, seni oli ilm meid hoidnud - pigem pilves, aga soe ja mitte liiga niiske. 
Koduteel valisime Rezekne-Daugavpilsi maantee asemel loodetavasti rattaid vähem traumeeriva ümbersõidu  Preiļi kaudu. Väiksemat tee-ehitust kogesime sellelgi teel. 
Õhtuks olime Katrini juures Kirumpääl, kust siis igaüks oma teed jätkas. Ka käru sai tervena omanikule tagastatud. Imelik kõhuhäda kestis veel peaaegu terve nädala.