Seal siis pool-naljaga, sest 100 km läbimine, eriti joostes, tundub enamusele tavainimestest küll hullumeelsuse erijuhuna. Aga ikkagi, kust läheb piir pühendunud sportimise ja trennisõltuvuse vahel?
Lihtne kokkuvõte probleemi olemusest on järgmine: seda kas tegu on sõltuvusega või mitte, ei näita treeningule kulutatud tunnid (mida näiteks maratonijooksuks valmistumisel koguneb omajagu), vaid see, mis jääb nende vahele - st. kas liigtreenimise tõttu tuleb ette probleeme eraelus, töölt puudumist, ületreenitusest tingitud halba enesetunnet või vähenenud vastupidavust. Sageli kompenseeritakse treeningsõltuvusega mingit muud probleemi - söömishäireid, madalat enesehinnangut ideaalsest erineva kehaehituse tõttu, ärevust, masendust.
Lühidalt treeningsõltuvuse tunnused:
- treeningkoormuse tõstmine sellise tasemeni, mis on kurnav või kahjulik
- treenimine eesmärgiga saavutada eufooria tunnet, ajapikku võib sama emotsiooni saavutamiseks vaja minna raskemat/pikemat pingutust
- kui treeningud lõpetada /oluliselt vähendada, tekivad probleemid igapäevaelus: ärevus, sisemine pinge, rahutus, depressioon, süütunne, unetus, peavalud
- sõltuvus treeningust sunnib edasi treenima ka haiguste või vigastuste korral.
Inglise keele oskajatel on võimalus proovida treenigsõltuvuse küsimustikku (Exercise Addiction Inventory , lehekülje allosas). Tulemus >24 punkti näitab suurt riski trennisõltuvuseks, 13-23 punkti korral leidub trennisõltuvuse tunnuseid.
No comments:
Post a Comment