Kursusekokkutulek Cantervillas

Reedel siis oli kursusekokkutulek Cantervillas (Pikajärve mõisas Põlvamaal). Seekordne tähistamaks 25 aasta täitumist ülikooli lõpetamisest. Korraldajad olid vaeva näinud "statistilise" ettekandega, tantsuks laulis Ivo Linna koos Rock Hotelliga ja pärast keskööd oli retrodisko Einar Kassi juhtimisel. Võib öelda, et pidu kestis hommikuni, kuna lõpuks läks väljas päris valgeks.

Peamiselt sai kokku tuldud selleks, et näha ja kuulda, mis kursusekaaslastest saanud on. Kuuldud edulugude hulgas oli lugu Eesti väikelinnast pärit mehest, kes läks Ameerikasse väikelinna tööle ja abiellus seal  jaapanlannaga. Ja lugu  naisest, kes läks Soomes oma koeraga jalutama ja kohtas seal meest, kelle kodus oligi just tühjaks jäänud naise ja koera koht, mille nad siis (loomulikult koos koeraga) täitsid. Ja lugu Eesti maaperearstist, kellel väiksevõitu praksis, kuid perel suured põllumaad ja kõik vajalikud masinad, ning palju avarust ja igapäevane kokkupuude loodusega. Ja lood Tartu Ülikooli õppejõududest ja haiglajuhtidest ja erafirma omanikest ja teistest tublidest arstidest. Mõni tegeleb investeerimisega ja mõni joogaga ja mõnel on viis last ja mõnel mitu lapselast... Aga räägiti ka mehest, kes viinakuradi võrku jäänud ja seejärel vangigi sattunud.

Meil kõigil on osake ühist minevikku. Ja seekordne pidu lisandub ühe killukesena meie ühise mineviku hulka.

Laupäeva hommikul enne ärasõitu - meelespead õitsesid ennastunustavalt lossi pargis.

Suvekuumad Baltikad

Kuura metsas Võrumaal peeti sel nädalavahetusel Baltimaade meistrivõistlused orienteerumises, kus ka mul oli au osaleda. Tõsi küll, kaasnevas veteranide võistluses. Laupäeval valitses selline palavus, et iga jooksusammu (teha või mitte?) tuli eelnevalt hoolikalt kaaluda. Nii saigi siis valitud pigem tihedamaid alasid otse läbivad trajektoorid ja loobutud mõnest kiiremast ringijooksu variandist. Enamuse rajast kõndisin (kaasaaarvatud osa finišisirgest!) ja väheke sörkisin ka. Tunne oli selline, nagu oleksin keegi keskmisest kõbusam mutike W80 vanuseklassist - selliseid sportlikke vanadaame sai veteranide MM-l nähtud küll, kes reipalt isegi teedel kõndisid. Hiljem EMHI lehelt vaadates selgus, et sooja oli 29-30 kraadi - pole mingi ime, et enesetunne selline väheke omapärane oli ... Pühapäevane lühem rada 25 soojakraadiga oli laupäeva järel juba täiesti OK.
Esimest korda käisin Balti MV-l eelmisel aastal Lätis ja võistluse formaat hakkas mulle kohe meeldima - samal ajal ja samas kohas peetakse tippvõistlus (mis garanteerib huvitava kaardi ja kvaliteetsed rajad) ja mittekoondislaste satelliitvõistlus. Saab näha kohalikke ja lähimaade kuulsusi ja olla kursis sellega, kes on parajasti tipus. Kahjuks küll eestlastel seekord kõige paremini ei läinud, eliitklassides võitis individuaalkulla  ainult Timo Sild ja teate vaid  W20 naiskond (Evely Kaasiku, Laura Joonas ja Triinu Rooni).
Järgmisel aastal on vähemalt teoreetiline võimalus minna Balti MV-le Valgevenesse. Eks näe ...

Maikuus kolmkümmend aastat tagasi

... ülikooli esmakursuslasena sattusin esimest korda orienteeruma, Tartu neljapäevakule. Mäletan, et reklaami tuli kolmelt poolt - isa töökaaslaselt, oma kursusekaaslaselt, veel mingist kolmandast seltskonnast. Võtsin sõbranna kaasa ja läksimegi Vorbusele, seal saime veel ühe tuttavaga kokku, kes ka polnud asjaga tegelenud. Rada oli umbes selline, et tuli minna piki kraaviäärset sihti paar kvartalit otse, siis üks kvartal paremale ja siis metsa sisse "otsima". Järgmised etapid olid ka umbes samamoodi. Sõbrannad pistsid kohe piki sihti jooksu, mina "keel vesti peal" järgi. Ja siis esimeses sihiristis jäid seisma ja arutasid, kuhu edasi minna. Kuni mina kohale jõudsin ja edasi juhatasin. Järgmises sihiristis kordus sama. Ja nii edasi ... ja nii edasi ...
Sõbrannadest orienteerujaid ei saanudki, kuigi nad proovisid veel mõne korra ...
Mina olin "sõrme ära andnud" esimese korraga.
Ja nii korduvad üha uued ja uued kevaded, kus ei jää nägemata viimased lumelaigud metsas, täitunud kraavid, sinilillede ja ülaste aeg, õrn leherohelus, hiljem ka helerohelised kuusekasvud ja maikellukesed ning palju muudki, mida siinkohal üles lugeda ei jõua.

Tahaksin siinkohal tänada kõiki häid orienteerumiskaaslasi. Eriline tänu nendele, kes on aidanud transpordiga, kui mul pole endal olnud seda võimalust, ja neid, kes on pidanud kannatlikult ootama, kuni ma metsas oma vead ära olen teinud ja lõpuks välja ilmunud. Samuti tänan oma perekonda kannatlikkuse eest taluda minu ajamahukat hobi.

Soovin kõigile jätkuvalt uusi elamusi kevadises metsas!

Vaim on valmis, aga ...

... keha veel mitte. Hooaja esimestel orienteerumispäevakutel (võrukeste Kääpa, Pikakannu, põlvakate Lahojärve) liigun õlga säästvalt, st. palju aeglasemalt kui mullu. Eriti võsastikes jääb puudu vaba käsi, millega oksi näo eest kõrvale tõmmata, kuni teises käes oleva kompassiga suunda jälgin. Pikakannul jään hätta ka mitme meetri laiusest üleujutatud kraavist ülesaamisega - ei riski minna männitüvele tasakaalu ühe käe abil hoidma. See-eest jooksen/kõnnin mitusada meetrit piki kraavi, kuni leian turvaliseks ületuseks sobiva kopratammi.
Sellises olukorras ei saa võistlemisest mingigi sportliku hasardi mõistes rääkida.
Vormi püsimist (paranemist?) soodustavateks tegevusteks planeerin: 1. jalgrattasõit (soovitavalt 1-2 tundi korraga)
      2. kõnd (kui ajakava lubab, siis samuti 1-2 tunnised), võimalusel sörk tasasel maal
      3. vesivõimlemine, kuni kestab basseinihooaeg
      4. võimlemine ja venitusharjutused kodus
      5. soodsate asjaolude kokkulangemisel mõne lisakilo mahavõtmine.