... ülikooli esmakursuslasena sattusin esimest korda orienteeruma, Tartu neljapäevakule. Mäletan, et reklaami tuli kolmelt poolt - isa töökaaslaselt, oma kursusekaaslaselt, veel mingist kolmandast seltskonnast. Võtsin sõbranna kaasa ja läksimegi Vorbusele, seal saime veel ühe tuttavaga kokku, kes ka polnud asjaga tegelenud. Rada oli umbes selline, et tuli minna piki kraaviäärset sihti paar kvartalit otse, siis üks kvartal paremale ja siis metsa sisse "otsima". Järgmised etapid olid ka umbes samamoodi. Sõbrannad pistsid kohe piki sihti jooksu, mina "keel vesti peal" järgi. Ja siis esimeses sihiristis jäid seisma ja arutasid, kuhu edasi minna. Kuni mina kohale jõudsin ja edasi juhatasin. Järgmises sihiristis kordus sama. Ja nii edasi ... ja nii edasi ...
Sõbrannadest orienteerujaid ei saanudki, kuigi nad proovisid veel mõne korra ...
Mina olin "sõrme ära andnud" esimese korraga.
Ja nii korduvad üha uued ja uued kevaded, kus ei jää nägemata viimased lumelaigud metsas, täitunud kraavid, sinilillede ja ülaste aeg, õrn leherohelus, hiljem ka helerohelised kuusekasvud ja maikellukesed ning palju muudki, mida siinkohal üles lugeda ei jõua.
Tahaksin siinkohal tänada kõiki häid orienteerumiskaaslasi. Eriline tänu nendele, kes on aidanud transpordiga, kui mul pole endal olnud seda võimalust, ja neid, kes on pidanud kannatlikult ootama, kuni ma metsas oma vead ära olen teinud ja lõpuks välja ilmunud. Samuti tänan oma perekonda kannatlikkuse eest taluda minu ajamahukat hobi.
Soovin kõigile jätkuvalt uusi elamusi kevadises metsas!
No comments:
Post a Comment