... keha veel mitte. Hooaja esimestel orienteerumispäevakutel (võrukeste Kääpa, Pikakannu, põlvakate Lahojärve) liigun õlga säästvalt, st. palju aeglasemalt kui mullu. Eriti võsastikes jääb puudu vaba käsi, millega oksi näo eest kõrvale tõmmata, kuni teises käes oleva kompassiga suunda jälgin. Pikakannul jään hätta ka mitme meetri laiusest üleujutatud kraavist ülesaamisega - ei riski minna männitüvele tasakaalu ühe käe abil hoidma. See-eest jooksen/kõnnin mitusada meetrit piki kraavi, kuni leian turvaliseks ületuseks sobiva kopratammi.
Sellises olukorras ei saa võistlemisest mingigi sportliku hasardi mõistes rääkida.
Vormi püsimist (paranemist?) soodustavateks tegevusteks planeerin: 1. jalgrattasõit (soovitavalt 1-2 tundi korraga)
2. kõnd (kui ajakava lubab, siis samuti 1-2 tunnised), võimalusel sörk tasasel maal
3. vesivõimlemine, kuni kestab basseinihooaeg
4. võimlemine ja venitusharjutused kodus
5. soodsate asjaolude kokkulangemisel mõne lisakilo mahavõtmine.
No comments:
Post a Comment