Sõbrannaga matkamas - Vääna rogain 2013

Juba eelmisel aastal sai Taanis resideeruva Merlega, kes puhkusi Eestis veetes loodusmatkamisest rõõmu tunneb, plaani peetud, et võiks proovi mõttes käia koos mõnel rogainil. Tänavu sai ühisesse plaani võetud 8-tunnine Vääna rogain.
Sportlikke eesmärke me endile ei seadnud. Soov oli näha ilusat loodust ja sattuda kohtadesse, kuhu muidu ei satuks. Rajaplaneerimisel sai koheselt välistud kaardi rohkete kraavidega idaosa kui võimalik ebameeldiv lodumets. Tahtsime jõuda mere äärde, aga põhjapoolse ranniku "kallimad" punktid jäid meie jaoks kättesaaamatusse kaugusse. Planeerisime endi jaoks tee algusega sisemaalt kuni Vääna-Jõesuu rannaäärsete punktideni, ja kui jõuab, siis lõpuks ka Tõlinõmme rappa. Maksimumprogramm nägi ette 26-30-44-57-55-71-46-47-50-48-38-49-61-56-41-63-23-finiš, kokku 25 linnulennulist kilomeetrit. Kui lõpupoole aega pidanuks puudu jääma, siis viimase nelja asemel oli võimalik kasutada kiiremaid kodutee variante, valides punktide 37,40,32 ja 21 vahel.
Kaart: http://www.orion.ee/rogain2013/rogainmap.gif
Päev oli päiksepaisteline ja üsna tuuline. Ilmaennustus lubas ka hoovihma, mis õnneks Vääna piirkonnas jäi tulemata (küll aga sadas mujal Eestis).
Juba esimeses punktis selgus, et läbitavus võib kohati olla üsna raske ja Merle liikumiskiirus teedeta maastikul võib olla aeglasem prognoositust. Siiski püsisime esimesed tunnid kenasti graafikus. Kuni ... 55.KP ees laiutas keelualast laiemalt elektrikarjusega piiratud ala. Traadid olid tavapärasest veidi kõrgemad ja üle astumine ilma neid puutumata võimatu, kuigi oleme pikemat kasvu naisterahvad. Ringiminek (koos väikese söögipausiga) võttis aega ja sellele etapile kulutasime üle tunni. Järgmine punkt (71) oli paras pähkel.

Sinnaminekuks oli 2 mõeldavat ründepunkti - piki kraavi või mööda pikergust lagendikku, kuid kogu võimaliku lähenemistee osas jättis mets koleda (märja ja väga risuse) mulje. Proovisime ka minna edasi, et ehk on lageda servalt piki kraavi parem minna, kuid lagendik oli võsastunud ja ümbrus tundus veel soisem. Peale mõningast edasi-tagasi sebimist ja pikemat kaalumist võtsime vastu otsuse, et see punkt jääb meist võtmata, olgugi et tegu oli kõrgeima väärtusega punktiga. Mulle lihtsalt tundus kohatu vedada Merle tema esimesel rogainil sellisesse padrikusse, kuigi ta ise avaldas arvamust, et kui ma kindlameelselt ees oleks läinud, oleks ta vapralt järgi tulnud. Kui jalad oleksid juba märjad ja porised olnud, oleks võib-olla tulnud teistsugune otsus.
Sujuvalt oli täitunud neli tundi, aga me alles lähenesime oma planeeringu kaugeimatesse punktidesse. Nüüd oleks olnud paras aeg liikumiskaart vähendada, kuid selleks puudus hea alternatiiv (võimalik oli valida teises suunas  risusse sukeldumise või 4-kilomeetrise tee-etapi vahel, millest pool tulnuks kõndida tiheda liiklusega Rannamõisa maanteel).
Kui 46-s olime veel tunni graafikust  maas ja jäi lootus, et suudame lõpuosa õgvendamisega tulla toime mõistliku planeeringu säilitamisega, siis 46-47 jäime esmalt jänni võsastuva lagendiku ületamisega ja edasi kraavist ületuskoha leidmisega (ikka veel olid jalad kuivad ja puhtad!). 47-sse jõudes oli selge, et lõpus on isegi otse teele jäävaid punkte läbides raske kontrollajas püsida. Võtsime vigadeta ära 50-48-38, edasi tuli juba kiirkõnd joogipunkti ja sealt otse finišisse. Oli veel õhkõrn lootus võtta 21, kuid sobivas kohas ei tundunud järsak ületatav, pealegi oli ajaga juba väga kriitiline seis. Finišisse hilinesime peaaegu viis minutit. Ma ei suutnud motiveerida Merlet sörgile üle minema, tegemist polnud ju viimasele elektrirongile jõudmise meeleheitliku katsega.

Kokku läbisime 20 ja pool linnulennulist kilomeetrit, kaardi pealt kurvimeetriga mõõtes 26 km. Ilusaid elamusi sai kuhjaga -  laskusime Suurupi kandi ülemise (mandripoolse) panga kõrvalt; Vääna-Jõesuus kõndisime veepiiril, saatjaks tuul ja mäslev meri; kuskil sisemaa pool läbisime omapärast soometsa, kus iga puu kasvas kõrge (30-40cm) mätta otsas. Mulle kui lõuna-eestlasele olid elamuseks väikeste kollaste õitega looduslikud põõsasmaranad. Viimaseks üllatuseks oli järsku peaaegu sisemaal ootamatus suunas avanev paeastang.

Mõned apsakad tulid lisaks orienteerumisvigadele meil ka - minul tekkis raja lõpupoole otse kanna alla vill, mis ei ole veel paranenud järgnevate päevade jooksul, Merle aga tõlgendas valesti infot maastikule paigutatud kolmest joogipunktist.

Üldmulje rogainist jäi igati positiivne. Rada oli väga hea, vürtsi lisasid tavapärasest erinevad punktide väärtused (lisaks 2-3-4-5-stele oli maastikul viis 6-st ja kaks 7-st). Antud maastik väärib minu jaoks veel ühe (või koguni kahe) ühepäevamatka tegemist: pangapealsetele ja -alustele ning ka Tõlinõmme rappa. Kui kunagi uuesti Tallinna kanti satun ja on piisavalt vaba aega, võtan kindlasti plaani (kaart on nüüd ka olemas).