Haapsalu X-dreamist on päris raske kirjutada. Lisaks võistlusest saadud eredatele muljetele on ka teised, mis on seotud mälestustega aastate tagant, kui elasin siin. Et kauguse tõttu ei olnud senise tiimiga kevadel väga plaanis Haapsallu etapile tulla, kujunes ka võistkonna koosseis veidi teistsuguseks, Haapsalu-keskseks. Ka Ülle on siin aastaid elanud ja töötanud ja Koidu elab praegugi Haapsalu lähedal, kuigi käib Tallinna tööle.
Korraldajate plaan meelitada B-kaid järgmisel hooajal A-rajale tulema meie puhul kindlasti ei toimi. Joosta ega rattaga väga pikalt sõita ei jaksa, kanuuga sirgelt sõuda ei oska, kõrgust kardame ja külma vette minna ei taha. Meie eeldatav tulemus on 2 x meeste võitja ajast (ennustatud 4t 10m), seega oli ette näha, et AB-ühisrajal läheb käiku kogu kontrollaeg ja mõnest KP-st tuleb ka loobuda.
Stardis ei saanud kohe ülesandest aru, alles siis kui rahvamass tornide poole liikuma hakkas, hakkas mõte liikuma. Tornidelt leitud arve liites saime tulemuseks 10, ja et see tundus imelik, otsustasime (isegi ei tea miks) võtta 10 punkti 11-st, kuigi tuli võtta x+y+z punkti 10-st. Kas see oli nüüd korraldajate rafineeritud taotlus või juhus, kuid mulle tundus, et enamik võistkondi suundus esmalt 46KP linnuvaatlustorni juurde. Kohale jõudes oli ilmselge, et torni kõik korraga ei mahu, suundusime ruttu järgmisse punkti. Haapsalu linnas sai lisaks jooksmisele (seda oli tõesti palju) ka aia alt läbi pugeda ja mahajäetud hoonest punkti otsida. Oli võimalus ka saarele minna, kuid esialgu ei soovinud me veel riideid märjaks kasta. Kui lõpuks torni tagasi jõudsime, olime seal vaid turistidega koos. Lossihoovis vahetusalas siiski veel jalgrattaid oli.
Edasi viis tee üle vana raudteetammi (kus nüüd on kergliiklustee) raudteejaama lisaülesande juurde. Tuli roomata rongi alt ja ronida mitut moodi üle ja läbi vagunite. Ootejärjekord enam väga pikk ei olnud, kuid ka keset ronge tekkis mitu seisupausi. Lahkudes oli tunne, nagu kiiver oleks mitmest kohast mõlkis ja särk määrdunud, tegelikkuses oli õnneks kõik OK. Paralepa-Pullapää metsast saime 3 punkti jalgrattaga enam-vähem rahuldavalt kätte naiskonnakaaslaste juhtimisel, kes olid siin varem orienteerumas käinud. Järgneva asimuutülesandega näitasime üles liigset naiselikku arutlemist ja kõhklemist. Kuna ligiduses ei olnud enam palju võistkondi, tundus ohutum valida pikim variant Ungru lossi varemete kaudu, selle asemel et minna otsima angaaride või vallide hulgast, kuna neid pidi teadaolevalt ikka palju olema. Puuvirna otsa saime vaevaliselt (ärasõidu poolne ots oli oluliselt halvemini ületatav kui tuleku poolne). Laia haisva kraavi ületasime sealtsamast leitud tokkide abil, järjekorda enam ei olnud. Seejärel toimus järgmine pikem arutluspaus teemal, et kas rattaralli teel olevasse ainsasse punkti (KP21) tohib läheneda vastassuunast. Kuna me selles osas konsensusele ei jõudnud, tundus targem jätta see punkt vahele, et jõuda kindlasti kanuud sõitma.
Kohale jõudes kallasime esmalt kanuu veest tühjaks. See ei tulenenud ettenägelikkusest madala veeseisu suhtes, vaid meie vähesest vedamisjõust kaldal. Et Haapsalu tagalaht on nii madal, tuli kõigile üllatuseks, kuigi mingi loogiline seos ilusa ilmaga ja läänetuulte puudumisega sellel ilmselt võis olla. ( Riigi Ilmateenistuse lehelt hiljem järgi vaadates oli Haapsalu sadamas veetase 06.09. pealelõunal 14-16cm alla nulltaseme). Me istusime kanuuga haruharva põhjas kinni, kuid liikumiskiirus oli küllaltki aeglane ja olime sunnitud taas rada 2 KP võrra lühendama, et rulluisu vahetusalasse jõuda. Korraldajate teade, et "te jõudsite küll kontrollaega, kuid siiski soovitame võtta ainult KP32" tõi ootamatu muutuse juba koostatud tööjaotusse. Ruttu uus plaan: A ja C jooksuga, B rattaga - meie olimegi need, kel ei olnud mingit kasu uiskude kasutuselevõtmisest.
Rattaga tagasi lossihoovi, kus suusahüpe laste plastsuuskadega 2 meetri kõrguselt mäelt ei tulnud Koidul peale kuue ja poole tunnist pingutust kergesti, kuid lõppes siiski positiivse tulemusega. Järgnev pilk kaardile viimasele jooksuetapile - kas meid tõesti aetakse roostikku? Jah, nii see oli, lisaks veel mutta kah. Igale poole polnud eesliikuvad võistkonnad roo sisse tunneleid jõudnud joosta ja nii tuli ületada madalaid lahesoppe, igal sammul pahkluudeni kuulsasse Haapsalu ravimutta vajudes.
Jäänud oli veel viimane lisaülesanne - tõmmata üks võistkonnaliige köite abil üles KP juurde. Teisi vaadates tundus asi lihtne olevat, kuid esimese hooga ei saanud me Üllet maastki lahti. Millegipärast arvasin, et plokisüsteemide abil on seda kerge teha, tegelikult tuli mängu toores jõud ... mis lõppes paar meetrit enne eesmärgini jõudmist ... et ühiselt pingutades siiski edukalt lõpuni jõuda.
Ajal, mil Haapsalu Kultuurikeskusse koguneti autasustamiseks ja lõpupeoks, sõitsime Koiduga vana raudteetammi (s. t. esimese rattaetapi tähistatud lõiku) pidi koju / ööbima. (Ratta ja suurte kottidega ju pittu ei lähe). Parasjagu oli ilus päikeseloojangu järgne aeg mere ääres, samasugune nagu aastaid varem kodutänavast võisin näha ja millest nüüd sisemaal võin ainult unistada.
Kaart 1
Kaart 2
No comments:
Post a Comment