Värska KoKu jooks

Mulle ei sobi külm ilm ja ei meeldi pikad ühisstardiga orienteerumised. Oktoobri lõpul heameelega soos jalgu märjaks ei teeks ja külma vihma ja tuulega jookseks üldse sisehallis. Traditsiooniliselt kasutatakse Koku orienteerumisjooksul osaliselt vanu ja vähendatud infoga kaarte, mis lisab eksimisvõimalust ja seetõttu tempo languse ja külmetamise ohtu. Seetõttu pigem hoiduksin kõrvale sellest üritusest. Kui poleks olnud ainult Epu järjekindlat pealekäimist ... Oma peamise võitluskaaslasega soovidega tuleb arvestada, nii olimegi 25. septembri hommikul Värskas, et sealt bussidega B-raja stardikohta Väike-Nedsaja külla sõita. Sealsamas oli Epp käinud eelmisel aastal Eesti MV-l pikal rajal ja mina olin aastaid tagasi orienteerunud Värska kandis (4-EST-il ja pika raja EMV-l).
Kartused halva ilma suhtes õnneks ei täitunud. Mitu päeva järjest oli olnud kuiv ja oktoobri kohta väga külm ilm, mis isegi soode pealispinna mitme sentimeetri sügavuselt jäätanud oli. Mõnes kohas said jalad veidi niiskeks (kuid mitte läbimärjaks), kui tahedast pealiskihist läbi vajusime.
Rada (nihuta vaatamiseks kaardiakent)
Et eralduda suurest rahvamassist, tegime 1. punktiga veidi iseäraliku teevaliku, mida käigupealt veel muutsime, mis kokkuvõttes lõppes mitmeminutilise veaga. Paariminutiline viga tuli ka kolmanda punktiga. Järgnevad lühietapid liikusime koos suurema valdavalt kõndijatest koosneva grupiga, millest lõpuks saime sörkides ette ja jäime liikuma koos ühe meespaariga. Kellest oli palju abi  (meist neile ka) järgnevas reljeefikaardi osas. 11KP (esimene peale reljeefikaarti) oli paras pähkel - ükskõik, kas minna otse, vasemalt või paremalt - ei tundunud olevat ühtegi täiesti kindlat liikumisteed kahe tipukese leidmiseks madala reljeefiga "sigrimigrist". Lähenesime paremalt piki valli, kuid ikkagi jäime punkti piirkonnas kõhklema. Meid aitasid kiiresti kohale KP-st väljuvad klubikaaslased A-rajalt. Pärast punktist välja joostes aitasime ise järgmisi tuttavaid. (Vastavalt reglemendile on KoKu jooksul koostöö lubatud).
Edasi oli vaja vaid kiiresti joosta ja mitte teha suuri vigu. Mis õnnestus kuni viimasesse KP-sse viiva etapini kui pool-lagedatel esmalt võssa ja siis põdrakanepi tihnikusse "kinni" jäime, mistõttu tegime lõpuks suure ringi asfaltteed pidi. Eks me olime natuke liiga paremale kaldunud ka, nagu meil mõlemal kombeks.
Finishisse jõudsime siiski enne kolme tunni täitumist, mis 15,1 km pikkuse raja kohta on täitsa hea tulemus.
Ahjaa, üks joogipunkt oli otse Värska Vee tehase lao kõrval, kus sai 3 sorti kohaliku joogi vahel valida ...

Tiimikaaslased mõtlevad sageli ühtemoodi, isegi kui eraldi poes käivad

Hilinenud pildid ...

... tänavuselt rogainieelselt vastupidavustreeningult, mis seekord oli vaid kõnd tööpäeva õhtul 12 km tasasel maal ümber järve (ei ühtegi jooksusammu, võrdluseks 2013).

Soontaga rogain

Tänavuse TA OK rogaini eel oli probleemiks, kuidas mitte üle koormata tänavu kahel korral vigastatud, kuid hiljuti terveks saanud jalga. Paar korda olin septembris umbes 10 km päevas jooksnud, kuid vigastatud lihased ja kõõlused andsid pärast seda valulikkusega märku, et rohkem oleks liiast olnud. Olin valmis ka rogainist loobuma, kuid Epp ei leidnud endale uut võistluskaaslast. Peale mitmekordset kaalumist tundus kõige mõistlikum jalga säästev taktika selline: igas tunnis joosta (sörkida) maksimaalselt kuni 2 km (kokku siis kuni 16km) ja et veelgi tempot alla lasta, tuleks igas tunnis teha mobiiltelefoniga vähemalt üks pilt. Üldjoontes see taktika toimis hästi, jalg jäi terveks. Viimased kaks tundi läksid küll teid mööda joostes ja ilma piltideta, kuid eelnevalt oli jäänud osa "sörgilimiidist" kasutamata. 

Suuremaid vigu õnnestus vältida, ja nii läbisime täpselt kogu planeeritud distantsi, kokku 30 linnulennulist km. Kaardilt kurvimeetriga mõõtes sain 36 km, sellest sörki umbes 12-13 km. Oli ilus sügispäev: sajuvaba, sooja 13-14 kraadi.

Ei tea, kas suurem osa rahvast läks põhjapoolsele kaardiosale või hajutas massid võistluskeskuse paiknemine kaardi keskel, kuid millegipärast tundus, et nägime rajal vähem inimesi kui eelmistel aastatel. Osa teekonnast läbisime koos OK Ilvese 60+ naisveteranide võistkonnaga, kellega meil oli sarnane planeering ja ka liikumiskiirus. Joogipunktis (38) läksid meie teed lõplikult lahku, meie kui nooremad üritasime võtta ära ka veidi kaugemal asetseva 58-nda KP. Selle punkti valimise ainsaks õigustuseks oli võimalus (et mitte öelda kohustus) mööda teid joosta, mida me oma jõuvarude piires ka tegime. Sealt edasi oli juba suund "kodu" poole. Mööda teid püüdsime sörkida. Eelviimases, 30-ndas punktis olime 49 minutit enne kontrollaja lõppu ja läksime ründama ka 25-ndat. See ei läinud just kõige kiiremini, kuna mets oli kohati tihe ja risune, eriti punktist lahkumise suunal. Kolm minutit ja seitse sekundit enne kontrollaega olime siiski finishis! Pärast, ümberriietumisel kannatasin peaaegu lakkamatute lihaskrampide käes (vähese treenituse viga!), kuid järgmiseks päevaks lihased väga valusaks ei jäänudki. Igal juhul ei suutnud need rikkuda rõõmu ilusasti veedetud päevast.