Kui Lõuna-Eestis planeeritakse orienteerumisvõistluste ja päevakutega alustamist alles aprillis, on Tallinnas märtsikuus juba toimunud ja veel toimumas mitmeid erinevaid o-üritusi. Miks ka mitte - lumi on sulanud ja ilmgi enamasti kevadine. Kalendrikevade esimesel päeval toimunud XT talverogain oli sattunud küll vist märtsikuu külmimale päevale, kuid paar miinuskraadi ja kõle põhjatuul ei suutnud hirmutada kohaletulnud mitutsadat osavõtjat. Stardi ajaks tuli päikegi pilvede tagant välja.
Erinevalt TA OK rogainidest, kus ka orienteerumistehnilised oskused olulised on, oli oodata XT-le omast stiili: pealtnäha palju lihtsaid KP-sid ja selle näilise lihtsuse all peidus kavalad strateegilise planeerimise "konksud".
Jooksukiirus on meil keskpärane, seetõttu panustasime õigele strateegiale. Planeerimiseks lubatud 5 minuti jooksul otsustasime võtta kõigepealt vabaõhumuuseumi punktipesa, siis liikuda suhteliselt sirgelt Kakumäe poolsaare tippu ja sealt siksakitades koju tagasi. Vastavalt jõu- ja ajavarudele võtta siis kas teistest eemalasetsevad KP-d 67-94-56 või ka mitte. Idapoolse kaare mittevalimise põhjuseks oli äärmiselt halvasti loetav kaardijoonis ja võimalus kaotada palju aega fooride/ülekäiguradade taga passides.
Meie suurepärane strateegia purunes kildudeks vastu vabaõhumuuseumi kõrget rohelist aeda kohe peale esimese KP20 läbimist. Parimagi tahtmisega ei olnud kaardilt loetav, kas 72KP asub sees- või väljaspool aeda, ja nii suundusime ringile planeeritust vastupidises suunas, mis jättis riskantselt lõppu kaks suure väärtusega KP-d (72 ja 91).
Rahulikult vaheldumisi sörkides ja kõndides läbisime esimesed poolteist tundi. Paaris kohas tuli teha etteplaneerimata ringe, kuna läbipääsud ei olnud kaardi peene trüki tõttu arusaadavad. Halb etapp oli 62-80, kus arvestasime küll 62-st väljatulemise kaarega, kuid lugesime 80 eel mingi suvalise kriipsu läbipääsuks - linnulennult kilomeetrine etapp osutus tegelikkuses 2,5 km-seks. Hoolikal järelemõtlemisel otsustasime Tiskre 67-94-56 mitte võtta, sest nende asemel oli võimalus lõpus võtta Veskimetsa piirkonnas umbes sama pika ringiga samapalju punkte, kuid suurema võimalusega varieerumiseks. Etteruttavalt, selle lisaringini meie jooksuvõimed ei küündinud.
Meie ikka veel suurepärane plaan ei sisaldanud ettekujutust, et panga all rannikul tuleb jooksmise asemel tegeleda kividel turnimisega. Imestan, kuidas Ülle sellega naelikutega hakkama sai, endal oli küll ka tavaliste tossudega raskusi kivilt kivile hüppamisega. Ootamatult olime trassi kaugeimas punktis 10 minutit graafikust maha jäänud. Mis tõi kaasa selle, et pikalt pankranniku all liikumist nõudev 90KP tuli ohverdada õigeaegse kojujõudmise nimel. Kusjuures pärast selgus teiste muljetest, et järsakust oli siiski leidunud mingi kaardil nähtamatu läbipääs, ja tulemuste väljatrükilt, et minu spordikell oli hakanud petma ja tegelikult olime neemetipus ikkagi graafikus ning oleksime võinud siiski proovida. Ka hiljem oli mitu korda vaja kella näppida, et see hakkaks õiget aega näitama. Pärast kodus tuleb vaadata, kas kella garantii veel kehtib ...
Peale seda häbiväärset taandumist ei ole lõpust midagi eriti kirjutada. Teel 70-st 72-te läbisime 40 ja 32 ning jätsime 21 ja 24 vahele ning kõige lõpuks selgus, et aega jäi üle ja võtsime teiselt poolt 25 lisaks.
Kokku läbisime maastikul 23 kilomeetrit (GPS puudumisel vanade meetoditega kaardilt mõõtes).
Tore jutt :)
ReplyDelete