Ajal, mil kodusviibinud eestimaalased hädaldasid jätkuvalt selle üle, et suvi ikka veel ei tule ja kas ta üldse tuleb, sain järjekordselt heameelega tõdeda, et aprillikuine aktiivpuhkus Hispaanias Cambrils'i piirkonnas läks asja ette.
Kaalusin üsna kaua, kas tasub piiratud aja- ja raharessursi juures minna uuesti reisile samasse kohta, kus eelmisel aastal sai käidud. Tegelikult oli seegi omamoodi tore, just nagu suveks vanaema-vanaisa juurde maale minek. Midagi tuttavat, midagi uut... Ilmad olid seekord päikeselised ja tuulised, veidi paremad kui mullu. Cambrilsi vahel enam ära ei eksinud. Trenni sai tehtud vähem, samas tervist õnnestus säästa. Kokata sai rohkem (meie apartemendi köögis toimetasid eelmisel aastal tublid pereemad Erika ja Heidi ning mul õnnestus vaid vahel harva pääseda hommikuputru keetma või salatit hakkima). Erinevalt eelmisest aastast, kus jalavigastuse järgselt tegin laagris esimesi arglikke jooksusamme, tänavu selliseid piiranguid ei olnud.
Nädalane treeninglaager käsipagasiga - täiesti võimalik, isegi AirBalticu 8 kg kaalupiiranguga. Eelnevalt sai küll köögikaaluga kontrollitud, milline särk või püks on kergem ja kuulub kaasavõtmisele. Tagasi Ryanairiga (10 kg + väike kott ) - juba parem.
Põllumajanduslik Hispaania - see ei ole ainult viinamarjad, oliivid ja tsitrusviljad. Jalgrattasõidul Cambrilsi ümbruse maastikel domineerisid erinevad köögiviljapõllud, ei puudunud ka istikute read (sealhulgas palmid!) ega koerakasvandus. Juba koguti artišokke (suure korviga, mis korjajal seljas).
Mererand - kuigi +18*C juures kannatas tuule eest varjatud kohas päevitada, nägin nädala jooksul vaid ühte (tali-)suplejat. (Ka eelmisel aastal sama seis - vesi on aprilli algul veel liiga külm).
Looduspargid - seekord Montsant (autoga Cornudella de Montsant'i) ja Els Ports (parkla: Fredes).
Viimatinimetatud kohas sai kogetud ka midagi kahtlast (mägihaiguse ilmingud?) - järsul tõusul orust üles platoole tekkis tavapärasest suurem hingeldus ja väga, väga halb enesetunne peaaegu kuni oksendamiseni välja - mille lõpetas järsk higistamine "pealaest jalataldadeni" - ja seejärel oli enesetunne normis ja jõud taastunud. Kas põhjuseks oli poolsöömata olek, ebaõnnestunud püüd pulsikella järgi oma tempot seada või midagi muud, ei oskagi öelda.
Turist kohalike pilguga - paar päeva peale laagrit Barcelonas:
Ühel aprillialguse laupäevahommikul väljus hostelist R. Sans teksapükstesse ja beeži sviitrisse riietatud pikemat kasvu tumedapäine naisterahvas. Teda kõnetati poodides hispaania keeles ja üritati aktiivselt katalaani keeles kutsuda mingile üritusele. Kuna ta pidi järgmisel päeval koju Eestisse sõitma, otsustas ta pealelõunal, kui ilm oli mõnevõrra soojenenud, aga ikkagi tuuline, riietuda 3/4 pükstesse ja lühikeste varrukatega T-särki, et veel püüda viimast lõunamaa päikest. Nüüd pöörduti tema poole ainult inglise keeles.
Tulek ja minek Läti ja Leedu kaudu
Minek Barcelonasse Riia lennujaamast. Sama lennufirma, mis eelmisel aastal (Air-Baltic), umbes sama kellaaeg. Ilm on oluliselt jahedam ja linnas jalutamist ei soosi. Ohhoo, Leedu eurod! (alates tänavusest 01. jaanuarist).
Mõistliku hinnaga tagasisõidupiletid sobival päeval õnnestus saada vaid Vilniusse. Nende lennujaama hoone tundub pärinevat 1950-ndatest (nn. stalinistlik stiil) ja meenutab veidi Tallinna vana lennujaamahoonet.
Kaasreisijad Vilniuse-Riia bussis (vist portugallased) vaimustuvad loodusvaadetest - kui ilus maa, nii PALJU vett ... Nojah, meie mõistes tavalised kevadiselt haljendavad rohumaad raagus puudega ja põllud-kraavid päikeses sillerdava veega. Ilus on see, millest puudust tunned ...
(pildid tulevad varsti)
No comments:
Post a Comment