Jäneda rogain

     Laupäev oli viimase kuu parim päev. Unustatud sai ületöötamine, unevõlg, töölauale jäänud lõpetamata toimikud. Viimaste rogainieelsete päevade jooksul tuli pidevalt muutuvate asjaolude sunnil mitu korda ümber planeerida kohalejõudmise logistikat. Kuigi sai otsitud võimalust ööbida võistlusele lähemal, tuli siiski kodus Võrumaal magada ja ei olnud pääsu varasest ärkamisest (mina kl 5.10, Epp veelgi varem). Lõpuks tuli teel Jänedale Jõgeva kandis veel ootamatult Ingridi autost teiste tuttavate omasse kolida.

     Jahe hommik Jäneda staadionil, kus kohati halladki maas, läks paari tunni metsas liikumisega mõnusalt soojaks. Suundusime esmalt kaardi kagunurka, et sealt siis liikuda läände Mägede külla ja sealt põhja, ning jäädes "allapoole" raudteed taas päeva lõpuks Jänedale jõuda.
     Suvisel Jõulumäe rogainil tegime ühisstardis vea, et koos massiga oma esimesse KP-sse ei liikunud, seekord oma teise KP-ga (etapp 22-50) läks vastupidi: oma peaga olukorra kontrollimise asemel tormasime massiga koos täiesti valele (kaardil mittekajastatud) sihile ja varsti ei saanud enam keegi millestki aru. (Pärast selgus, et ka enamus GPS-jälgitud võistkondadest langes sama "pettuse" ohvriks, kuid said siiski üldjuhul kiiresti olukorra kontrolli alla).
     Kas põhjuseks oli kerge magamatus või midagi muud, kuid seekord oli meie tegutsemises sihikindluse asemel liiga palju mõnusat lodevust: nii esimestel tundidel täpse kaardilugemise asendamises umbkaudsega, kahes paigal istudes/seistes tehtud lühikeses söögipausis kui ka teekonna lõpuosas enam-vähem piisava ajavaru juures reservi jäetud kahese KP mitterünnatavaks tunnistamises. Kokku läbisime 26 linnulennulist kilomeetrit (33 kilomeetrit kaardilt mõõdetuna), mida oli oluliselt vähem kui planeerisime. Paaris kohas lodumetsas "nurka lõigates" tekkis imelik aja ja ruumi muutumise tunne: meie liigume ja liigume ja ei jõua ega jõua kuidagi oodatava sihi või kraavini. Ja seda sügise kohta ebaharilikult kuiva metsaalusega ja täiesti läbitava risuhulga juures.
     Teised võistlejad olid kaardi põhjaosas kohanud karu. Ka meie kuulsime metsas kahtlast jorinat, aga hoopis teises kohas, 38-51 vahel. Kas oli ka lõunapool raudteed oma karu või oli tegu mõne muu metsaelukaga?
     Suurimaks üllatuseks oli 51 KP Rehessaare rändrahn autoga raskesti ligipääsetavas kohas.
     Suurimaks pettumuseks (lisaks omaeneste orienteerumisvigadele) silla puudumine otseteel 26-st 36-te.

     Mis puutub eelnenud mägitreeningusse, siis selle kasutegurit on raske hinnata. Mulle tundub, et tõsiseltvõetavaid mägesid meie valitud trassil ette ei tulnud, või olid kõik need, mis ette tulid, tänu treeningule künkakesteks madaldunud. Väsimus ja lihasvalud olid väiksemad kui eelmistel TA OK rogainidel, aga läbisime ka vähem kilomeetreid. Tänu Lindora rogaini järgselt aasta aega "puhanud" vanadele NB kõnnibotastele ei olnud seekord ka ühtegi villi ega jalahõõrdumist.