Võru linnapäevade orienteerumine

230-aastase Võru linna juubelipidustuste kavva kuulus seekord ka võistkondlik orienteerumismäng "Võru linna lugu". Eelreklaam lubas, et edu tagavad Võru linna ajaloo tundmine ja kaardilugemise oskus. Meie võistkond koosseisus Epp, Kadri, Ülle ja mina oli kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas Võru kesklinnas koos neljateistkümne konkureeriva võistkonnaga. Olgu selle ajalootundmisega kuidas on, kuid kaardilugemisega saame kõik hakkama. Stardis jagati võistkonna peale kiletasku 15 kokkuklammerdatud sinise paberiga, igaühel 4 vihjet, mis aitavad kontrollpunktini jõuda. Avatud oli vaid üks vihje kontrollpunkti kohta, lisavihje saamiseks tuli klambreid lahti teha, kuid iga avatud lisavihje võttis punkte maha. Hmm... aga kaarti ju polegi!
Mahe hilissuviselt soe ilm asendus jaheda vihmahooga just stardi ajaks.
Läksime! aga kuhu?... Paarkümmend meetrit eemal Maarika lillepoe kõrval hakkasime hoolimata vihmast ja liikumasundivast kärsitusest vihjeid lugema ja piirkondadesse sorteerima: üks punkt vist kiriku platsi kandis hoovis, üks vist vanal staadionil, üks kindlasti Roosisaare silla juures, üks kusagil Kreutzwaldi (end. Riia) tänaval, kaks kultuurimaja kandis, jäätee algas ehk Petseri tänava otsast jne... jne... Paari esmasvihjet ei õnnestunud üldse "lahti hammustada". Esialgu suundusime kirikuplatsi poole, kus haljasalalt leidsime esimese kontrollpunkti; tegime ringi ümberkaudsetes hoovides, kuid teist punkti ei leidnud ... Edasi Kreutzwaldi tänavat pidi Roosi tänava suunas, aga Riia tänava punkti sellel lõigul ei olnud... Staadioni kõrval oli kontrollpunkt, mis meie arvates oleks pidanud asuma hoopis kultuurimaja kandis ("laulupeo koht"), ja polnud punkti, mis oleks pidanud asuma staadionil ("haridusasutuse kehalise kasvatuse tundide pidamise koht")... Ühesõnaga, enamus meie esialgsetest punktileidmise plaanidest olid segamini paisatud. Üks oli kindel, tuli unustada kindlakäeline linnaorienteerumine stiilis "KP-st  nr x - kirdepoolse (leht)puu lõunaküljelt" , KP-ni nr y - aia sisenurgani loodepoolse majakese küljes" ja tuletada meelde algaja orienteeruja punktide OTSIMISE KUNST. Ajalooviktoriini vääriliste vihjete lahendamiseks tuli appi võtta teadmised lapsepõlvest (Epp), helistamine asjatundjatele (Kadri), veidi oli abi ennelõunal internetist (näiteks siit:  http://www.eestigiid.ee/?CatID=83 ) loetust (Ellen). Nii avanesid meie ees igatsetud vaated kontrollpunktile "talitee algus" meetodiga: "lähme vaatame sinna pargi kõrvale randa ka", kontrollpunktile "hotell London" telefonikõne ja hoolika tagasivaatmisega peale tänavaületust, kontrollpunktile "piiritusevabrik" telefonikõne ja varasema interneti-kasutamise kokkulangeva tulemusega, kuidagi loomulikult tekkis "piiritusevabriku" kõrval Kadrit oodates mõte, et kas mitte koolilapsed staadioni puudumisel sealsamas kõrval juudipargis mitte ei käinud jooksmas jne... jne... Peale esimest ehmatust, et me ei leia ilma kaardita midagi üles, oligi veidi ootamatult järgi jäänud ainult mõned lahendamata vihjepaberid. (Need, kus käinud olime, kogus Ülle taas kilekotti kokku.) Paar tükki, mis eriti lootusetuna näisid, said ühe vihje võrra lahti tehtud ka. Mille tulemusel selgus, et üks punkt on ilus kivimaja Jüri tänaval ja et kirikuplatsile peame taas koolihoovi "kammima" minema. See punkt oli tegelikult tänaval, sest hoov oli remondi tõttu suletud, olime sellest esimesel ringil üsna lähedalt mööda läinud. Siis tuli Üllele meelde, et Jüri tänava teises otsas (kust me enne just tulime) on endine postimaja, mis võiks küll olla ilus endisele linnapeale eramajaks sobilik kivimaja, ja et aega oli veel piisavalt, lippasime sinnapoole, võttes vahepeal paar võistluskeskuse lähedusse jäävat kontrollpunkti, mille olime planeerinud jätta lõppu. Järgi oli jäänud veel üksainus punkt, mis esimese vihje alusel oleks pidanud asuma kultuurimaja "Kannel" aias või äärmisel juhul mõnes lähedases hoovis. Üks punkt oli "Kandle" kõrvalt meil leitud, aga üks oli puudu. Saatsime välejalgsemad Postimaja juurde ja läksime ülejäänud "Kandle" juurde, sisenesime ka suletud väravate vahelt Kandle aeda. Viimases hädas sai üksteise järel vihjeid avatud, kuid ka lõplik vihje juhatas meid otse Kandle aeda. Seal meil siiski kaua otsida ei lastud, sest õhtuse etenduse korraldajad ajasid meid minema. Finišeerisime kindla teadmisega, et ühte punkti ei saanudki kätte.
Tõehetk saabus mahalugemisel, s.t. kõik 15 kontrollpunkti olid võetud. !!!???
Tagantjärele on raske kindlaks teha, kuidas nii läks, et see kaart jäi peale punkti läbimist kõrvale panemata?
Igatahes oli väga lahe ja lõbus üritus.
Tänud korraldajatele ja toredatele võistkonnakaaslastele.

Venemaa, Pihkva piirkond 2014, väga lühidalt turisti pilguga

Mida nii väga jõuabki näha ja kogeda pisut üle kahe ööpäeva jooksul, peale 22-aastast vaheaega? Paralleelselt meiega on elu Venemaalgi kõvasti edasi läinud, aga keskealistele leidub ka mõndagi minevikku meeldetuletavat. Inimesed on sõbralikud, riietuses eelistavad veidi tumedamaid ja tuhmimaid toone, kuid ei torkaks millegi erilisega silma, kui tuleksid Eestis vastu. Enamus autosid on meie mõistes üsna normaalsed, kuid üllatavalt palju näeb teedel ja parklates avariitunnustega autosid. Zigulisid näeb muidugi rohkem kui Eestis. Pisut hirmutav oli pühapäeva pealelõunal tagasiteel laagrist Pihkvasse (u. 50 km jooksul) näha kaht teelt väljasõitnud autot (+ veel üht, mis oli teeservas juba reedel).
Riigipiir: Reedel minnes ootasime ootasime 2 tundi "eikellegimaal", pühapäeval tagasi saime ilma järjekorrata.
Raha: Vanasõna "Parem 100 sõpra kui 100 rubla" on praegu veel tõesem kui varem, sest 100 rubla vastab ainult 2,1 eurole. Väga harjumatu on jälle poes hindasid arvutada. Bensiin on peaaegu poole odavam kui meil, muude kaupadega on nii ja naa.
Loodus: Võsa ja ilusad männimetsad. Teeservades kasvab üsna palju Sosnovski karuputkesid, kuni selleni, et need on Pihkva servas vallutanud terve suure heinamaa. Hõbejärves (Serebryanoye ozero, see mille ääres laagris olime) - oleksin oodanud kollaka/pruunika tooniga vett, nagu Lõuna-Eesti metsajärvedes, kuid vesi oli sinakashallikas (sinisavi värvi), tõesti nagu hõbedakarva, ja seejuures üsna selge.

Vaatamisväärsused (need kus käisime):
Vana-Irboska (Starõi Izborsk) - linnus ja veerohked allikad. Linnuse ajaloo kohta on veidi kirjutatud Vikipeedias. Kindlasti tasub minna ka alla järve äärde, kus järsust mäeküljest voolab välja kümmekond veerohket allikat (summaarne veehulk infotahvli andmetel 3,5 liitrit sekundis).

Pihkva (Pskov) - oblastikeskus, elanike arv 203 000 (2010). Kesklinna me ei sõitnud. Külastasime kaht äärelinna kaubanduskeskust (24h avatud supermarketi tüüpi LENTA't ja erinevate suuremate ja väiksemate poekestega PIK60't), käisime linnnaäärsel künkal Aleksandr Nevski monumendi juures.

Kokkuvõtteks, Venemaa on lähedal, aga riigipiiri tõttu ka kaugel. Loodan, et järgmise külastuseni kulub vähem kui 22 aastat, kindlasti tahaksin väga minna Peterburi.

Venemaa, ALEK'i auhinnavõistlused 2014

Peale 22-aastast vaheaega käisin jälle Venemaal, koos Võru orienteerumisklubiga Pihkva ehitusfirma ALEK'i auhinnavõistlustel. Võistlused toimusid Hõbejärve (Serebryanoye ozero) ääres, umbes poolel teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel. Ööbisime sealsamas
telklaagris, teisel pool järve oli aga Pihkva dessantväelaste suve-, pere- vms laager. Ka eelmisel aastal olid võistlused olnud samas kohas, ühtekokku oli tegu järjekorras 23. ALEK'i auhinnavõistlusega.

Mia Mai kaart ja osavõtutunnistus

Orienteerumisprogramm sisaldas öist teatevõistlust reede hilisõhtul/ööl ning kahepäevast eraldistardist individuaalvõistlust järgenvatel päevadel. Lisaks oli laupäeval ka muid üritusi: takistusriba lastele (individuaalvõistlus), võistlus peredele, traditisooniline ehitajate takistusriba ("Stroiindustrija") ning süstasõidu võistlus viisnurga kujulisel trajektooril. Pidu (loe: vali muusika) küll siit-, küll sealtpoolt järve kestis esimesel ööl hommikutundideni, teisel ööl veidi üle südaöö. Eelmise aasta kogemusele tuginedes oli Epp ettenägelikult muretsenud endale kõrvatropid, ülejäänud said melust osa. Tagatipuks algas hommik kl 8 paiku reipa äratusega - valjuhääldist kostus iginoor hommikuvõimlemise laul.  ( Youtube's Vladimir Võssotski esituses).

Kollane on SFR -kiip

Laagri ümbruses oli imeilus männi parkmets, kaugemal ka raismikke ja noorendikke, kuid kõik kaardil täistatud rohelise astmed olid paremini joostavad kui Eestis. Kaardid olid korralikud (ei esinenud häirivaid vigu). Venelastel on kasutusel oma elektrooniline märkesüsteem SFR - näpule kinnitatakse painduv plastribake ja vajutatakse näpuga KP jaama. KP jaamad asusid KP tähise kõrval puutüvel. Päevaste võistluste rajad olid liiga sarnased (liiga vähe KP jaamu?) - laupäeval sain endale juba esimese KP juures kaaslaseks esimest korda orienteeruma tulnud vene poisi, kellege meil olid ühised esimesed 4 KP-d. Ka pühapäeval kohtusime uuesti ja samuti järgnes jada samu KP-sid. Öisel võistlusel kasutati hajutust ja 25 võistkonda said kaasa GPS-jälgimisseadme, mille asukoht e. võistluse käik ka ekraanile projitseeriti. Öise võistluse järgsel päeval avastasime mõlemad Epuga nahalt sügelevaid sinakaid villikesi - kas tõesti Sosnovski karuputke kõrvetus? - öösel ei näinud siiski ühtegi kahtlast taime.
Tavapäraselt olid Võru orienteerujad tugevad, paljud jõudsid autasustamispjedestaalile. Ka minul õnnestus saada N50 klassis esikoht. Auhind oli selline:

Seltskondlikel võistlustel oli meie parimaks perekond Karjuse noorte võistkond - Stroiindustrija 3 koht.










 Korraldajate kodulehekülg (vene keeles).