Venemaa, Pihkva piirkond 2014, väga lühidalt turisti pilguga

Mida nii väga jõuabki näha ja kogeda pisut üle kahe ööpäeva jooksul, peale 22-aastast vaheaega? Paralleelselt meiega on elu Venemaalgi kõvasti edasi läinud, aga keskealistele leidub ka mõndagi minevikku meeldetuletavat. Inimesed on sõbralikud, riietuses eelistavad veidi tumedamaid ja tuhmimaid toone, kuid ei torkaks millegi erilisega silma, kui tuleksid Eestis vastu. Enamus autosid on meie mõistes üsna normaalsed, kuid üllatavalt palju näeb teedel ja parklates avariitunnustega autosid. Zigulisid näeb muidugi rohkem kui Eestis. Pisut hirmutav oli pühapäeva pealelõunal tagasiteel laagrist Pihkvasse (u. 50 km jooksul) näha kaht teelt väljasõitnud autot (+ veel üht, mis oli teeservas juba reedel).
Riigipiir: Reedel minnes ootasime ootasime 2 tundi "eikellegimaal", pühapäeval tagasi saime ilma järjekorrata.
Raha: Vanasõna "Parem 100 sõpra kui 100 rubla" on praegu veel tõesem kui varem, sest 100 rubla vastab ainult 2,1 eurole. Väga harjumatu on jälle poes hindasid arvutada. Bensiin on peaaegu poole odavam kui meil, muude kaupadega on nii ja naa.
Loodus: Võsa ja ilusad männimetsad. Teeservades kasvab üsna palju Sosnovski karuputkesid, kuni selleni, et need on Pihkva servas vallutanud terve suure heinamaa. Hõbejärves (Serebryanoye ozero, see mille ääres laagris olime) - oleksin oodanud kollaka/pruunika tooniga vett, nagu Lõuna-Eesti metsajärvedes, kuid vesi oli sinakashallikas (sinisavi värvi), tõesti nagu hõbedakarva, ja seejuures üsna selge.

Vaatamisväärsused (need kus käisime):
Vana-Irboska (Starõi Izborsk) - linnus ja veerohked allikad. Linnuse ajaloo kohta on veidi kirjutatud Vikipeedias. Kindlasti tasub minna ka alla järve äärde, kus järsust mäeküljest voolab välja kümmekond veerohket allikat (summaarne veehulk infotahvli andmetel 3,5 liitrit sekundis).

Pihkva (Pskov) - oblastikeskus, elanike arv 203 000 (2010). Kesklinna me ei sõitnud. Külastasime kaht äärelinna kaubanduskeskust (24h avatud supermarketi tüüpi LENTA't ja erinevate suuremate ja väiksemate poekestega PIK60't), käisime linnnaäärsel künkal Aleksandr Nevski monumendi juures.

Kokkuvõtteks, Venemaa on lähedal, aga riigipiiri tõttu ka kaugel. Loodan, et järgmise külastuseni kulub vähem kui 22 aastat, kindlasti tahaksin väga minna Peterburi.