Rõuge-Haanja MTB

Rõuge rattamaratoni avatud rada, 30.05.2015.a, lühisõit 27 km.
2013 sain tasuta osavõtuõiguse ( Võrumaa spordiliidu auhind), kuid ei olnud suuteline minema vigastuse tõttu, kirjutasin sellest ka siin blogis. Aga nagu ikka - kuigi tasuta saadud, jäi kripeldama mingi ilmajäämise tunne. Kuna teab mis head taset maastikusõidul ei oma, aga aeg-ajalt tahaks X-dreamidel ja miks mitte ka rattaorienteerumisel osaleda, tundus avatud rada hea valik - vähemalt ei nurjaks kellegi teise võistlustulemust, kui möödasõiduvõimaluseta kohas "jalgu jääksin".
Igatahes oli päris huvitav ja sõidutehnika osas arendav ... ja lisandus kindel veendumus, et veel oleks vaja areneda ...
Pilt on võetud siit.

XT kevadrogain, Pannjärve

Koos Ülle ja Epuga. Esimest korda rogainil kolmese võistkonnaga ja sellises koosseisus täiesti kokkuharjutamata. Eelnev hirm, et kuidas sujub sellisel juhul lühike (5 min) planeerimisaeg, osutus asjatuks. Aega erimeelsusteks lihtsalt ei olnud. Võtame 31-80-80-60-30 ja käigupealt vaatame, mis edasi saab. Edasise osas tekitas ainsa suurema erimeelsuse, kas võtta 93 kohe seejärel (milline variant läks käiku) või jätta varuks lõppu (kust lähenedes ei oleks vaja riskida kahtlase läbitavusega soise ala ja kraavidega). Kuigi kraavide hargnemise kohas oli tormimurd (pildil), saime sellega rahuldava ajakuluga hakkama.
Mingil hetkel oli vaja teha valik, kas minna ojadega ühendatud järvedest ida poolt lõunasse, kus oli võimalik saada veidi rohkem punkte, või siirduda 45-st kaardi edelanurka sealse tihedama punktipesa suunas. Väikeste mõõtmiste ja arvutamiste tulemusel selgus, et idapoolse ringi ümber järvede jõuame ära teha küll, kuid siis tuleb kohe tagasisuund võtta ja enam eksimisruumi ei jää. Joogipunktis (81) sai taas plaani korrigeeritud, kuna liikumiskiirus osutus kavatsetust aeglasemaks (4 linnulennulist kilomeetrit tunnis 4,5 asemel). Liikusime siiski ühtlases  tempos ja olulisi väsimuse tundemärke polnud kellelgi.
Kuskil sealkandis küpses otsus teha lõpuosa lääne poolt suurt karjäärijärve, vajadusel ajatrahviga riskides, kuna soode tõttu oli läbitavus raskesti prognoositav. Optimistlik plaan sisaldas 55-42-51-91-41-20 ja vähem optimistlik siirdus 91-st läbi 24 koju. Kuna olime 93 juba ära võtnud, siis ida poolt saadav punktisumma olnuks 6 võrra väiksem läänepoolsest lühimast variandist ja samuti polnud seal piisavalt võimalusi lõpuosa varieerimiseks. Tegelikkuses tegime esmalt 55-42 etapil veidi viga, kuna kaardijoonise järgi võis lohud lugeda tippudeks. Edasi KP 51 võtmine lõigates läbi soise ala oli OK, aga KP 91 piirkonnas valitses rõve risu. Kui sealt pääsesime, oli ainus võimalus läbi 24 võimalikult kiiresti finišisse liikuda. Epu jooksuvõimed küündinuks ilmselt kontrollaega, kui ta poleks meid järgi pidanud ootama. Võistkonnale tervikuna  läks kirja minut ja 10 sek ajaületust.
Kokkuvõtteks, olime lõpus võetud kaalutletud riskiga suutnud saada võrreldes turvalisema idapoolse variandiga 4 lisapunkti. Sellega õnnestus edestada neid võistkondi, kellega tavaliselt end võrdleme. Tõsi küll,  traditsioonilisel väikeste punktiväärtusega 8-tunnisel rogainil (TA OK, Orion) ei ole meie tasemega võistkonnal asja sellisesse taktikalisse mängu. Seekord andis selle võimaluse suurte väärtustega punktide ja lühemate vahemaade kombinatsioon.

XT talverogain, Rocca al Mare

Seekord koos Üllega.
Kui Lõuna-Eestis planeeritakse orienteerumisvõistluste ja päevakutega alustamist alles aprillis, on Tallinnas märtsikuus juba toimunud ja veel toimumas mitmeid erinevaid o-üritusi. Miks ka mitte - lumi on sulanud ja ilmgi enamasti kevadine. Kalendrikevade esimesel päeval toimunud XT talverogain oli sattunud küll vist märtsikuu külmimale päevale, kuid paar miinuskraadi ja kõle põhjatuul ei suutnud hirmutada kohaletulnud  mitutsadat osavõtjat. Stardi ajaks tuli päikegi pilvede tagant välja.
Erinevalt TA OK rogainidest, kus ka orienteerumistehnilised oskused olulised on, oli oodata XT-le omast stiili: pealtnäha palju  lihtsaid KP-sid ja selle näilise lihtsuse all peidus kavalad strateegilise planeerimise "konksud".
Jooksukiirus on meil keskpärane, seetõttu panustasime õigele strateegiale. Planeerimiseks lubatud 5 minuti jooksul otsustasime võtta kõigepealt vabaõhumuuseumi punktipesa, siis liikuda suhteliselt sirgelt Kakumäe poolsaare tippu ja sealt siksakitades koju tagasi. Vastavalt jõu- ja ajavarudele võtta siis kas teistest eemalasetsevad KP-d 67-94-56 või ka mitte. Idapoolse kaare mittevalimise põhjuseks oli äärmiselt halvasti loetav kaardijoonis ja võimalus kaotada palju aega fooride/ülekäiguradade taga passides.

Meie suurepärane strateegia purunes kildudeks vastu vabaõhumuuseumi kõrget rohelist aeda kohe peale esimese KP20 läbimist. Parimagi tahtmisega ei olnud kaardilt loetav, kas 72KP asub sees- või väljaspool aeda, ja nii suundusime ringile planeeritust vastupidises suunas, mis jättis riskantselt lõppu kaks suure väärtusega KP-d (72 ja 91).
Rahulikult vaheldumisi sörkides ja kõndides läbisime esimesed poolteist tundi. Paaris kohas tuli teha etteplaneerimata ringe, kuna läbipääsud ei olnud kaardi peene trüki tõttu arusaadavad. Halb etapp oli 62-80, kus arvestasime küll 62-st väljatulemise kaarega, kuid lugesime 80 eel mingi suvalise kriipsu läbipääsuks - linnulennult kilomeetrine etapp osutus tegelikkuses 2,5 km-seks. Hoolikal järelemõtlemisel otsustasime Tiskre 67-94-56 mitte võtta, sest nende asemel oli võimalus lõpus võtta Veskimetsa piirkonnas umbes sama pika ringiga samapalju punkte, kuid suurema võimalusega varieerumiseks. Etteruttavalt, selle lisaringini meie jooksuvõimed ei küündinud.
Meie ikka veel suurepärane plaan ei sisaldanud ettekujutust, et panga all rannikul tuleb jooksmise asemel tegeleda kividel turnimisega. Imestan, kuidas Ülle sellega naelikutega hakkama sai, endal oli küll ka tavaliste tossudega raskusi kivilt kivile hüppamisega. Ootamatult olime trassi kaugeimas punktis 10 minutit graafikust maha jäänud. Mis tõi kaasa selle, et pikalt pankranniku all liikumist nõudev 90KP tuli ohverdada õigeaegse kojujõudmise nimel. Kusjuures pärast selgus teiste muljetest, et järsakust oli siiski leidunud mingi kaardil nähtamatu läbipääs, ja tulemuste väljatrükilt, et minu spordikell oli hakanud petma ja tegelikult olime neemetipus ikkagi graafikus ning oleksime võinud siiski proovida. Ka hiljem oli mitu korda vaja kella näppida, et see hakkaks õiget aega näitama. Pärast kodus tuleb vaadata, kas kella garantii veel kehtib ...
Peale seda häbiväärset taandumist ei ole lõpust midagi eriti kirjutada. Teel 70-st 72-te läbisime 40 ja 32 ning jätsime  21 ja 24 vahele ning kõige lõpuks selgus, et aega jäi üle ja võtsime teiselt poolt 25 lisaks.
Kokku läbisime maastikul 23 kilomeetrit (GPS puudumisel vanade meetoditega kaardilt mõõtes).

Loode-Venemaa, talv 2015, lühidalt turisti pilguga

Petseri, 15. veebruar. Väike huvireis oma autoga. Nõuka-ajal ei pakkunud huvi ja pärast enam ei pääsenud, seetõttu esmakülastus.

Kloostri sisemine väravatorn

Kindlusmüüriga ümbritsetud Petseri mungaklooster asub otse kesklinna lähedal. Sündsalt riietumine kohustuslik, sh. naistel rätiku vms. peakatte kandmine. Selleks, et pääseda ekskursioonile maa-alustesse koobastesse, oleks tarvis eelnevalt kodulehekülje kaudu soovi avaldada.

See Petseri maja võiks asuda ka Võrus või Tartus

Kesklinnas leidub arhitektuuri näiteid nii esimese Eesti Vabariigi kui nõukogude perioodist. Linnapargist ei puudu ka Lenini kuju.

Sankt Peterburg (SPb), 7-8. märts, liinibussiga. Sõidu peaeesmärgiks oli kohtumine eaka sugulasega, sai ka veidi linnas käidud.
Neeva delta saared.  Kamennõi ostrov, Krestovski ostrov: uhked villad, park, ehitusjärgus 2018 a jalgpalli MM-i staadion. Otse mere kaldale ja osaliselt vette on püstitatud ka sambad uue läänepoolse ringtee ehituseks.

Vaade Paleeväljakule

Ermitaazhi uued näitusepinnad otse Paleeväljaku vastaspoolel asuvas kaarekujulise sissesõiduavaga Peastaabi majas (Главный штаб). Mitmed omavahel seostamata temaatikaga näitused: Ermitaazhi impressionistlike maalide kogu, lääne- ja idamaised kingitused tsaari õukonnale, välisministri ruumid. Varasemad õued on klaaskatusega kaetud,  juurde on ehitatud täiendavaid ühendusi majade vahel. Alles on mitmed süngevõitu, akendeta koridorid, kus võib vaimusilmas kujutleda tsaari- või nõukogude armee kõrgeid ohvitsere tähtsaid asju ajamas.

Koridor Peastaabis

Spb, Moskovski Park Pobedy

Väike kultuurišokk.
Külastajaid vabade laudade puudumise ettekäändel tõrjuv teenindaja Nevski prospekti tšeburekikohvikus. On küll ilmselge, et sellises asukohas ja sellise hinnatasemega söögikohas saabuvad ärapeletatute asemele koheselt uued kliendid, kuid kas poleks mitte viisakam lasta inimesel endal otsustada, kas ta seisab järjekorras või mitte? Jäime ootama ja saime laua 5-10 minuti möödudes.
Kerjused. SPb metrooga sõitsin täpselt 2 korda ja mõlemal korral nägin kerjamas invaliidsustunnustega noort inimest.
Putinit ja Porošenkot avalikult sajatav keskealine mees Petseri kloostri kaitsvate müüride vahel. Parasjagu oli see päev, kui relvarahu pidi kehtima hakkama.
24 h avatud super/hüpermarketid "Lenta". Tõsi küll, öised poevaatlused on mul seni veel millegipärast tegemata.
Gurmee. Maitsvad pelmeenid ja pirukad. Erinevate täidistega, näiteks tšeburekid võtsime forelliga. Ja pelmeenid on loomulikult vees keedetud, mitte praetud (mis oli mõni nädal tagasi halvaks üllatuseks Haanja suusakeskuse pubis).
Turvalisus.  Kahe sõidu vahepeal juhtus, et Moskvas Kremli lähedal mõrvati juhtiv opositsioonipoliitik Nemtsov. Mis tekitas koheselt küsimusi Venemaale sõidu mõttekuses praegusel ebakindlal ajal. Venelased ise praegust olukorda üle ei dramatiseerinud. Tundub, et kui järgida igal ajal igal pool kehtivaid reegleid (hoidu kahtlastest kohtadest, hoia raha ja dokumendid kindlas kohas, hoidu kohalikke ärritavatest väljaütlemistest), siis praeguse hetke turvariskid tavainimesele on veel mõõdukad.

Trennisõltuvus !?

Juhtlause Haanja 100 ürituste (100 km maastikurattasõit, 100 km suusatamine, 100 km ultrajooks) korraldajate kodulehelt: Nii nad ütlesid: "Edaspidi mind enam ei lubata registreerida siia! Nagu kasiinosse ei lubata neid, kellel on väljakujunenud sõltuvus!" 
Seal siis pool-naljaga, sest 100 km läbimine, eriti joostes, tundub enamusele tavainimestest küll hullumeelsuse erijuhuna. Aga ikkagi, kust läheb piir pühendunud sportimise ja trennisõltuvuse vahel?
Lihtne kokkuvõte probleemi olemusest on järgmine: seda kas tegu on sõltuvusega või mitte, ei näita treeningule kulutatud tunnid (mida näiteks maratonijooksuks valmistumisel koguneb omajagu), vaid see, mis jääb nende vahele -  st. kas liigtreenimise tõttu tuleb ette probleeme eraelus, töölt puudumist, ületreenitusest tingitud halba enesetunnet või vähenenud vastupidavust. Sageli kompenseeritakse treeningsõltuvusega mingit muud probleemi - söömishäireid, madalat enesehinnangut ideaalsest erineva kehaehituse tõttu, ärevust, masendust.
Lühidalt treeningsõltuvuse tunnused:

• treeningkoormuse tõstmine sellise tasemeni, mis on kurnav või kahjulik
• treenimine eesmärgiga saavutada eufooria tunnet, ajapikku võib sama emotsiooni saavutamiseks vaja minna raskemat/pikemat pingutust
• kui treeningud lõpetada /oluliselt vähendada, tekivad probleemid igapäevaelus: ärevus, sisemine pinge, rahutus, depressioon, süütunne, unetus, peavalud
• sõltuvus treeningust sunnib edasi treenima ka haiguste või vigastuste korral.

Inglise keele oskajatel on võimalus proovida treenigsõltuvuse küsimustikku (Exercise Addiction Inventory , lehekülje allosas). Tulemus >24 punkti näitab suurt riski trennisõltuvuseks, 13-23 punkti korral leidub trennisõltuvuse tunnuseid.