Raske õppustel ..?

Kui võtta arvesse möödunud aastat ja tänast päeva, siis hakkab meie sügisene rogainieelne treening Vällamäel juba väikestviisi traditisooniks saama. Täna siis Vällamäel 3 ringi jooksu (tõsusudel kõndi), kokku 11,4 km, tõusumeetreid 525 meetrit. Ei olnudki väga raske. Pärast kõnnin veel linnaservalt koju 5,6 km.
Ei tea, kas pingutasime tõusutreeninguga üle, või saame Jänedal rohkesti mööda seljandikke ronida?

Leia pildilt kollane SI pulk

Foto on lavastatud (suurendamiseks klõpsa pildil).

Umbes nii kaotasin ta Põlva teisipäevakul ära, ainult et oli veel hämaram. Seekord läks õnneks, leidsin üles.
Eelnevat võib võtta ka kui omakasupüüdmatut reklaami SI-pulga kinnitusnöörile.

Ei saa ma läbi Riia linnata ...

Zunds, kanal saare ja ülejõe linnaosa vahel

... seekord siis käisin konveretsil Ķīpsala Näitusekeskuses ja Pauls Stradiņši nimelises Riia (meditsiini-)ülikoolis. Ķīpsala on saar Daugava jõel - suurlinna südames on seal palju rohelust, mõned ametisasutused (muuhulgas messikeskus) ja luksuslikud elamud. Stradiņši ülikooli õppehooned on pillutatud mööda linna laiali, meie käisime neist kahes eurorahade eest renoveeritud hoones ülejõe linnaosas (nn. Kurzeme eeslinnas), kuhu ma varem sattunud ei ole. Ka sealpool on vanemas osas mitmekorruselisi puitmaju, mida ei ole jõutud korda teha ja uuemas osas mitmekorruselised paneelmajad. 

Ķīpsala konverentsisaal

Mingisugune postsovjetlik närvilisus häiris seekordsel reisil rohkem silma kui varasematel, kuigi arvan, et seda kohtab ka Tallinnas päris palju. Messikeskuses, kus ei olnud kohe fuajees viitadega tähistatud liikumistee meie saalini, küsisin seda administraatorilt. Selle asemel, et osutada (et vaja minna vasemale läbi suure näitusesaali), sain ka Eestis tüüpilise teeninduse osaliseks: vaadake ise skeemilt (kohe meenub vastukaaluks tore teenindaja Londoni Stanstedi lennujaamast). Okei, õnneks ma oskan kaarti lugeda, aga olin juba veidi hiljaks jäänud ja väike abi oleks mind kiiremini kohale aidanud. Esimese päeva õhtupoole ehmatas mind linnas ootamatult kõnniteed (!) mööda lähenev auto, mis möödus paremalt poolt sõiduteel parkivatest autodest.  Tema suhtes vasemal oli vastassuunas foorijärjekord, võib-olla ta ei pääsenudki sealt normaalselt liikuma. Sovjetiaja räigeim igand asus Riia bussijaama WC-s, kus paberirull asus mitte seal, kus ta pidanuks olema (kabiinis), vaid ikka veel ainult kassa juures. 

Ülikooli auditoorium 

Situatsioone "maakas Linnas", mida sageli Tallinnas tunda saan, juhtus minuga siingi. Astudes äärelinnas vöötrajale leidsin end ühtäkki seismas keset tänavat, mõlemat pool autode vool ja teed ei anna keegi ... teisele poole jõudes avastasin, et oleksin pidanud nägema valgusfoori (mille olemasolust ma ei olnud teadlik) ja sellest juhinduma. Messikeskuses suutsin püksitaskust ära kaotada riidehoiunumbri (see oli õhukesem tavaliselt meil kasutatavatest), ja kuigi riidehoiupoisid tundusid esialgu osavõtmatud või pisut umbkeelsed, suutsid nad siiski lahendada probleemi nii, et ma ei pidanud isegi numbri kaotamise eest maksma. Võib-olla leiti see kusagilt üles, kuigi peamine administraator (toosama, kes juhatama ei vaevunud) väitis mulle, et midagi leitud ei ole. 
Nagu ikka, halb torkab kergesti silma ja hea tundub loomulik. Kiita tahaksin suure messikeskuse toimimist tervikuna (kus korraga toimusid nii läti arstide, õdede kui taastusravi päevad koos meditsiinikaupade müügimessiga), ilusat ja mugavat ülikooli õppehoonet, puhtust hotellis (hotel NB, hästi lähedal ülikooli õppehoonele), tõeliselt mõnusat ilma septembri keskpaiga kohta. 

Ülikooli õppehoone

Vana maja Kurzeme eeslinnas

Latgale 2013 rattamatk, 3.-4. päev

Selleks, et valmis kirjutada kokkuvõtte "Ei saa me läbi Lätita" matkast, läks seekord tarvis veel üht Läti-reisi. Sõit Riiga konverentsile andis võimaluse bussis paar tundi kirjatööd teha, aga sellest edaspidi. No tõesti ei ole võimalik ilma Lätita toime tulla!

Kraslava äärelinnas

Niisiis, jätkan rattamatka 3. päevaga. Hommikul Dridzi järve ääres sai ärgatud piisavalt vara, et jõuda hommikuvõimlemisele ja ujuma. Järv oli (võrreldes Eesti omadega) üllatavalt sooja veega. Hommikupoole oli vaja umbes tunnike asfaltteed sõita, siis jõudsime Daugava äärde Krāslava linna. Toimusid taas giididega linnaekskursioonid. 2011. aastal oli linnas 9111 elanikku, ja nagu Dagdaski, elanike arv väheneb. Lätlasi on alla 50% elanikest, arvukalt veel venelasi, valgevenelasi, poolakaid, ajalooliselt olnud ka suur juutide osakaal. Linna ajaloost rääkides ei saa mainimata jätta krahv Platerite suguvõsa, kes linna 1729. aastal ära ostsid ja seal ligi paar sajandit edukalt äri ajasid, ega ka poola väikeaadlikku Jozef Karnickit, kes 1838. aastal krahvi tütre armastajana end segastel asjaoludel linnalähedasel künkal maha laskis. Krahvitütar ei abiellunudki kunagi. 

Daugava vaatetornist nähtuna

Plateri loss

Krahviloss on alles viimastel aastatel väljast restaureeritud, sees pole veel midagi. (Varasemat pilti vaata:  https://ssl.panoramio.com/photo/9628715 ). Ühes kõrvalhoones on ajaloomuuseum, teises oli suur saal, kus meile pakuti kohalikku "gurmeed" - leiba, pekki, "elusat" õlut. Arvestades hommikusöögist möödunud aega ja läbitud kilomeetreid, kadusid söögid laualt nagu nõiaväel.  Kuna minu ekskursioonigrupp ei käinud kirikus, käisin pärast Urvega veel seal, ja söömas kohalikus kohvikus.  
Linnaserval talus tutvustas noor muusik Aleksanders Maijers väga erinevaid muusikainstrumente, millest osa olid reisidelt kaasatoodud, osa isetehtud. Nagu sageli tõeliselt andekate inimeste puhul, formaalset muusikalist haridust oli tal vähe (kaks klassi lastemuusikakoolis). 

Auleja katoliku kirik

Teel järgmisse peatuspaika Aulejasse sai maanteäärsest bussipeatusest küpseid valgeklaarõunu võetud (neid tõi sinna üks sõbralik vanamees) ja ka ühes väikeses järves ujumas käidud. Planeeritud külaskäik latgale musta keraamika tootja juurde ei olnud midagi erilist - mõned päevad varem toimunud Aglona kirikupühade ajal olid rohkearvulised külastajad enamuse valmistoodangust ära ostnud. Aga latgalikeelsed vaimulikud laulud Auleja kirikus kohaliku ansambli esituses olid väga armsad ja ehedad. 
Sealt jäi veel kümmekond kilomeetrit kruusateed kuni viimase laagrini Lejasmalas'e puhkekompleksis. Seekord majutusime uues suures majas pruutpaarile mõeldud toas. Õhtul oli pidu ja selle ajal hakkasin end ootamatult halvasti tundma: kõhus olid torked ja sees keeras. Ka järgmiseks hommikuks ei olnud asi parem - hommikusöögiks pakutud täidetud lavašši näksisin ainult veidi ja järelejäänud 24 kilomeetrit Aglonasse venitasin aeglaselt omas tempos sõita. Kohapealsete sõja- ja leivamuuseumide külastamiseks enam jaksu ei jätkunud.  

Kuradijärv

Aglonas algas ka matka esimene vihmasadu, seni oli ilm meid hoidnud - pigem pilves, aga soe ja mitte liiga niiske. 
Koduteel valisime Rezekne-Daugavpilsi maantee asemel loodetavasti rattaid vähem traumeeriva ümbersõidu  Preiļi kaudu. Väiksemat tee-ehitust kogesime sellelgi teel. 
Õhtuks olime Katrini juures Kirumpääl, kust siis igaüks oma teed jätkas. Ka käru sai tervena omanikule tagastatud. Imelik kõhuhäda kestis veel peaaegu terve nädala.

Latgale 2013 rattamatk, 1.-2. päev

Teatud asjaolude kokkusattumisel sattusin endalegi veidi ootamatult  Lõunamatkade  "Ei saa me läbi Lätita" rattamatkale, mida korraldati tänavu juba 12. korda. Kuigi midagi väga ebaloogilist siin polegi, arvestades seda, et viimasel ajal ei ole ma ühelgi aastal läbi saanud Lätita (vt. varasemaid postitusi  teemal Läti) ega ka mitte jalgrattasõiduta (see on rohkem igapäevane liikumis- ja treeningvahend ega ole põhjustanud eriti palju emotsioone, aga paar sissekannet teemal rattasõit isegi leidub). Need kaks - Läti ja jalgratas on minu elus varem kokku saanud vaid korra - 1993. aastal, mil sai Haapsalu matkagrupiga Klaipedast Riiga sõidetud. Tookord ei olnut muret jalgrataste transpordiga - veel sai rongiga Haapsalust Tallinna, sealt edasi teise rongiga Šiauliaisse ja kolmandaga edasi  Klaipedasse. Tänavu oli esimeseks suuremaks probleemiks, kuidas saada endid ja jalgrattad matka alguspunkti Aglonasse. Eeltöödel pikemalt peatumata, 17. augusti hommikul kogunesime Ingridi, tema poja Kristjani ja Urvega Kirumpääle Katrini juurde, et sealt autoga teele asuda. Neli jalgratast sai paigutatud järelkärusse. Auto, käru ja üks jalgratastest olid laenutatud.
Olin end seni pidanud keskmise eestlasega võrreldes heaks läti keele ja eluolu tundjaks, kuid Latgales käik osutus omamoodi kultuurišokiks. Siiamaani olin pidanud Lätit läbinisti luterlikuks maaks ja kuulsat Aglona kirikut sealmail vaid erandlikuks katoliiklikuks nähtuseks. Et Latgale eristub ülejäänud Läti piirkondadest nii katoliku kiriku kui ka omapärase murdekeele kaudu, jõudis alles seekordse reisi ajal/järel kohale. Ajalootundmine ei ole mu tugevaim külg, peale sõitu sai ingliskeelsest Wikipedia'st infot juurde kogutud. Miks Latgale eristus muust Lätist, selles on suur roll Liivi sõja järgsel seisul. Latgale jäi rohkem kui sajandiks Poola-Leedu valdusse ja seal kinnistus katoliiklus, erinevalt muust Lätist (ja Eestist), mis jäi Rootsi ja luterluse mõjusfääri. Venemaa allutas Latgale piirkonna Eestist tunduvalt hiljem, 1772 aastal (nn. Poola I jagamise käigus) ja ka siis jäi piirkond koos teiste Poola alt tulnud aladega muust Lätist eraldi Vitebski kubermangu.

Aglona katedraal

Aglona katedraali sisevaade

Meie rattamatk algas Aglona katedraali eest. Kaasa saime preestri õnnistuse (ette öeldes, tõepoolest tuli ilus ilm ja kellegagi tõsist õnnetust ei juhtunud). Käisime ka ekskursioonil kiriku sisemuses. Et oli laupäevane päev, oli peasaal pidevalt abiellujate käsustuses.

Aglona katedraali keldrisaal

Esimesel päeval sõitsime ringi ümber Ciriši järve, umbes 25 kilomeetrit. Tee oli kohati nii liivane, et rattaga sõita ei saanud. Ööbisime teise järve ääres "Aglonas Alpi" kämpingus. Meeldejääv oli öine ujumine järves kuuvalgel.Teine päev oli planeeritud tõsine kilometraaž - üle 90, ja sellest üle poole kruusa- ja liivateid. Kartsin, et teede läbitavus on sama halb, kui 1. päeval, kuid kuigi treppis ja tolmused, olid kruusateed sõidetavad.
Hommikul käisime Kristus-Kuninga Mäel. See on 2006. a. avatud Eriks Delpersi puuskulptuuride kompleks.                                                                                            

See koht on eriskummaline, isegi hullumeelsuse varjundiga - läbipõimunud on kristlik sisu ja paganlik vorm paganliku sisu ja kristliku vormiga. Ükski pilt ei suuda kohapeal kogetud emotsiooni edasi anda. Lähiümbruses olevat muistsel ajal (täpsemalt 1263.a.) oma alaealiste poegadega tapetud leedulaste hõimude ühendaja, esimene suurvürst ja siiani ainuke kuningas Mindaugas. Ristiusu oli ta vastu võtnud kümmekond aastat varem. Surma ei saanud ta siiski võõrvaenlaste, vaid omamaiste rivaalide käe läbi, tapmise ajendiks võimuiha ja mis seal salata, armukadedus/kättemaks teise mehe naise omaks võtmise eest. (Naine oli kuninga eelmise, surnud naise õde, ja pärit Aglona lähedalt linnusest). Peale seda intsidenti jäi Leedu veel ligi sajandiks paganlikuks maaks.  

  Edasi saime pikemalt mööda asfaltteed sõita. Kui olin kümmekond kilomeetrit üksinda ponnistanud, õppisin kasutama teiste tuules sõitmist, mis tundus hoolimata peaaegu tuulevaiksest ilmast üsnagi  kasulik.

Dagda katoliku kirik

 Külastasime Andrupene talumuuseumi, kus pakuti maitsvat putru lihaga, soovijad said ka puskarit. Pikem peatus oli Dagda linnakeses, kus tehti ka giidi(de)ga ekskursioon. Kunagi oli see õitsva kaubandusega väikelinnake suure juudikogukonnaga, kuid nüüd on tegu tühjeneva ääremaaga - linnas ei ole enam tootmisettevõtteid ja elanike arv kahaneb.
Dagdast oli ööbimispaika võimalik sõita ka 20 km mööda asfalti (selle valis Ingrid) või 40 km kruusa (ülejäänud meist soovisid matkata "täie raha eest"). Võrreldes Põhja-Lätiga tundub maaelu jõukam: põllud on hoolitsetud, tehnika tundub korralik. Külakeskustes on teed asfalteeritud. Maamaju on igasuguseid: uhkemaid ja selliseidki, millel voodrilauad värvimata.  

Viesturi talu-loomaaed

Robežnieki külas Viesturi talus on miniloomaaed eksootiliste lindude ja mõnede loomaliikidega. Liikide valik on päris hea, kuid ehituslikult ja heakorra poolest vajaks talu kindlasti edasiarendamist.

Puhkebaas Dridži järve kaldal

 2. ööbimine oli Läti sügavaima järve Drīdzis'e kõrgel kaldal kämpingus. Järve suurim sügavus on 63,1 meetrit (võrdluseks Eesti sügavaimal, Rõuge Suurjärvel 38 meetrit). Meie palkmajake oli hästi kena, kuid dušširuumi äravool rikkis. Sai käia ka peamajas saunas, ainult siis ei tohtinud peljata külma veega dušši. Õhtul toimus parvesõit järvel ja hilisõhtul Latgale folkloorigrupi kontsert.

Uustulnukatena X-dream-il: Kambja 2013

Ma ei oska kirjutada piisavalt üldistavalt, seetõttu tuleb Läti rattamatka kokkuvõtet veel veidi oodata (pool on juba valmis kirjutatud).
Vahepeal jõudsime Ingridi eestvedamisel komplekteerida viimasel hetkel võistkonna Kambja X-dreamile. Epp oli pooletunnise mõtlemisajaga nõus tulema kolmandaks liikmeks. Hei, siit tuleb naiskond, mille ükski liige pole varem X-dreamil käinud,  keskmise vanusega peaaegu 50 aastat! (st. kõik rumalused tuleb veel enne ära teha, kui liiga nõrgaks ja teistele jalgu oleme jäänud).
Arvasime endile piisavat B-raja läbimiseks kahekordsest võitja ajast, prognoosi järgi siis vastavalt  3,5 ja  7 tundi kõigi KP-de ja lisaülesannete jaoks. Ise kartsin kõige rohkem, et tuleb köitega kõrgustest laskuda (noorpõlvest matkalaagrist on jäänud üks ebameeldiv kogemus, kus end maa ja taeva vahel rippudes täiesti abituna tundsin). Tegelikult oli valdavalt pikk ratta-valikorienteerumine (-rogain) ja kanuusõit Pangodil. Sellest, et valikorienteerumine kestab peaaegu kuni teise kaardi lõpuni, ei saanud isegi paljud kogenud x-driimijad aru, seetõttu on ehk andestatav, kui me Ingridi poolt antud õiged soovitused arvestamata jätsime.
Ei tea, kas me olime ainsad rumalad, kes Tartu-Võru maantee alust teetruupi kaks korda läbisid - esimene kord 54KP võtmiseks ja teine kord teisele kaardile üleminekuks?
Pangodi järve kanuurajaga saime poolenisti rahuldavalt hakkama (aega võis kuluda u. 1 t 20 min). Kas keegi oskaks soovitada, kuidas peaks töötama kolm ligikaudu võrdsete võimetega kanuutajat, et paat sirgjooneliselt liiguks? Ükskõik, kuidas me tõmbamise pooli ka ei jaganud, tekkis meil kohe jõu ülekaal sellel poolel, kus oli kaks aeru teise poole ühe vastu.
Peale kanuuetappi oleks arvestades järelejäänud kahte tundi olnud mõistlik loobuda kaugeimast punktist (44), kuid kuna väga suuri vigu polnud seni teinud, üritasime siiski veel maksimumi võtta. Selle arvelt oleksime ilmselt jõudnud tagasiteel läbida kaks vahelejäänud punkti (35, 32). Veel jäid käimata 1. kaardi põhjaosas asuvad KP-d 72,71.  Kuna me ikkagi polnud teinud väga suuri orienteerumisalaseid prohmakaid ega olnud ka ülearu väsinud, oletasin, et võitja aeg ei tohiks olla alla 4 tunni. Nii see oligi - võitja kulutas 4 tundi ja 40 minutit ehk oluliselt rohkem prognoositust. Meist tahapoole jäi veel mitmeid võistkondi.
Kokku läbisime (kaardi pealt kurvimeetriga mõõtes, väikeste kõikumistega seoses hargnemisega): rattaga 52 km + jalgsi teedelt kontrollpunktidesse 3,3 km + kanuuga 5,5 km.
Ilm oli kena ja üldmulje hoolimata võtmata jäänud KP-dest täiesti positiivne.