Seni pidasin end päris heaks orienteerujaks, aga tänavune Jüriöö näitas nõrgad kohad kätte - kui mingist tihnikust või tormimurrust läbi/ümber lähen, siis suunataju kaob, öösel eriti. Seetõttu tuli kolm u. 6-minutist viga, kus pidin teele välja minema, et uuesti KP-le peale minna (korduval katsel laabus kõik edukalt). Ka pealamp kippus kogu aeg allapoole vajuma, ja võistlussituatsioonis ei olnud niipalju mõistust, et oleks taibanud reflektori kruve pingutada. Mis siin ikka võistluslikkusest kirjutada - sel hetkel, kui ma lõpuks metsa sain, oli meie võistkonna peamiseks eesmärgiks jäänud rada täies mahus määrustepäraselt läbida ja "olla kellestki parem". (See ka õnnestus.)
Kui vaadata GPS-jälgitavate võistkondade kulgemist, siis sarnaseid vigu tegid paremadki orienteerujad. Siiski, ilm oli kuiv ja meeldiv, rajad ja korraldus tasemel. Üldmulje jooksust jäi hoolimata võistkonna suhtelisest ebaedust täiesti positiivne. Järeleitamistund järgmisel päeval SK-100 lühirahal oleks olnud hea mõte, aga selleks ajaks olime juba kodus magamas.
No comments:
Post a Comment