Haanja jõulumatk 2013

Korraldajate reklaamplakat

Seekordne Eesti 20 kõrgeima tipu jõulumatk oli minu jaoks ammu oodatud sündmus. Üle-eelmisel aastal sain asjast teada mõni päev peale matka toimumist. Eelmisel aastal jälgisin püüdlikult infot, kuid ikka juhtus nii, et pidin olema sellel päeval tööl ja ei saanud minna. Tänavust kindlat plaani oleks saanud väärata ainult äärmuslikult halb ilm. Aga mida lähemale 25. detsember jõudis, seda paremaks ilmaennustus muutus - nädal varem lubati tormi ja vihma, paar päeva varem oli juba loota, et tuleb selge, kuigi võib-olla tuuline ilm. Nii ka tegelikult oligi. Et tulevad rohelised ja porised jõulud, isegi Haanjas, ei olnud samuti üllatuseks.
Hommikul Tartu  maanteelt Võru kanti jõudes saab korra üle Vagula järve näha ilusat vaadet Haanja kõrgustikule. Üle teiste kohtade kõrguvad Vällamägi ja Suur Munamägi, seal ümber on siis need ülejäänud tipukesed, mis meil tuleb vallutada.
(lisan siia esialgu viite ühele pildile Panoramio'st: https://ssl.panoramio.com/photo/58349642 )

Vällamäe padrik

Mõned minutid peale kella 10-t asuti teele - seitse tugevat meest joostes ja ülejäänud ligi 180 inimest kõndides. Liikumiseks tuli kasutada nii teid kui metsaradu, aga ka põlde, palju oli risust metsaalust. Tänavused sügistormid olid Vällamäel veelgi suuri puid maha murdnud ja suure osa mäe idanõlva köiest käsipuust rikkunud.
Kõik tipud olid kenasti siltidega tähistatud, kõrguse järjekorranumbridki 1-st 20-ni juures. Üldine kõnnitempo oli küllaltki kiire, kuid võsastikes tekkisid "järjekorrad" läbimiseks - nii venis matkajate rivi pikaks. Suurem osa seltskonnast koguti kokku 3-s söögi-joogi punktis ja kaugeimal tipul, Plaani Jaanimäel. Pilvitus taevas sirav madal vastupäike ja kerge vastutuul iseloomustasid tingimusi poole matka jooksul - põhja poolt lõuna poole liikudes. Hoolimata mõned nädalad kestnud sulailmast ei olnud metsa all siiski seeni näha. Kohati oli isegi maa külmunud ja järvekesed jääkooriku all.

Plaani järv

Et kiire tempo polnud ilmaasjata, selgus veidi enne Munamäele jõudmist, kui metsa all tippude siltide lugemine hämaruse tõttu ootamatult raskeks muutus. Munamäele tõustes (kl. 16.15 paiku) oli nii pime, et tuli juba pealamp välja võtta. Munamäel toimus siis ühispildistamine, seejärel mindi juba viimased kilomeetrid Haanja suusakeskusse, kus sai veel teed ja Eesti Pagari šokolaadileiba. Soovijatele oli ka afterparty võimalus Irvese puhkemajas.
Kokkuvõttes, väga tore matk oli ja kui seda veel korraldatakse, tasub osa võtta.
Võrumaa Spordiliidu pildid matkast:  http://lkylli.zenfolio.com/p145234569
2011 teekond, tänavune on peaaegu sama: http://www.geoape.com/tracklogs/joulumatk-2011-3309
Omaette teema on Haanjamaa mägede nimed. Osa nimesid on täiesti arusaadavad: Munamägi, Jaanimägi, Mustikmägi, Viinamägi, Luku mägi. Mõned vajavad veidi võru keele oskust: Rohtõsuu mägi - 'heinasoo', Haragamägi - 'haraka', Kaldõmägi - 'kallaku', Kivestmägi - 'kivistiku', Korgõmägi - 'kõrge'. Papisöödü mäel võiks ju olla seos kirikuisanda söötis maaga ja Olgluõmäel õlaluudega, aga see pole enam päris kindel. Tsälbämäe, Tsärdsomäe, Tõudrõmäe ja Kerekunnu mäe nimed vajaksid ilmselt professionaalset keeleteaduslikku analüüsi, milleks siinkirjutajal puudub ettevalmistus.

Millal lõpeb jalgrattahooaeg?

Seda saab kindlalt alles siis öelda, kui hooaeg päriselt läbi on. Seni olen veel sõita saanud, peamiselt nädalalõppudel. Sügiseste rattasõitude kohustuslikeks aksessuaarideks on saanud kindad, soojad sokid, buff (kiivri all). Järgmisena tunnen puudust korralikust lambist ja kui oleksin talvine sõitja, siis vist naelkummidest ka.   

Isegi novembris, mis tundub pime ja trööstitu, on iga nädalaga looduses mingi muutus nähtav - kuu alguses olid veel pargis põõsad värviliste lehtede ehtes ja õunapuud õunu täis, keskpaigas olid silmatorkavaimad lumemarjapõõsad ja nüüd tuleb tunnistada ka rohu ja sambla roheluse kahvatumist. Varsti on loodus valmis talveks ja ma jätan jalgratta puhkama, et kevadel taas uuesti alustada.   

Käisin Tallinnas ...

Hommikul ei pääsenud Tartus õige bussi peale, sest kõik kohad olid välja müüdud. Poole tunni pärast väljus järgmine buss. Selle peale oleks saanud ka Võrust tulla, ainult siis oleks pidanud veel varem tõusma. Edasi läks libedasti  - bussijaamast taksoga seminarile - õhtul peale seminari otse tartlaste tellitud bussiga tagasi.
Kontrollitud keskkonnas ei juhtunudki suurde linna sattunud provintslase äpardusi ... või siiski  ... seekord juba Tartus, hommikul bussijaamas?
Päris libedalt tagasisõit siiski ei kulgenud, kuna paar tundi varem  toimunud liiklusavarii tõttu oli Ardu kandis pooletunnine ummik.

Jäneda rogain

     Laupäev oli viimase kuu parim päev. Unustatud sai ületöötamine, unevõlg, töölauale jäänud lõpetamata toimikud. Viimaste rogainieelsete päevade jooksul tuli pidevalt muutuvate asjaolude sunnil mitu korda ümber planeerida kohalejõudmise logistikat. Kuigi sai otsitud võimalust ööbida võistlusele lähemal, tuli siiski kodus Võrumaal magada ja ei olnud pääsu varasest ärkamisest (mina kl 5.10, Epp veelgi varem). Lõpuks tuli teel Jänedale Jõgeva kandis veel ootamatult Ingridi autost teiste tuttavate omasse kolida.

     Jahe hommik Jäneda staadionil, kus kohati halladki maas, läks paari tunni metsas liikumisega mõnusalt soojaks. Suundusime esmalt kaardi kagunurka, et sealt siis liikuda läände Mägede külla ja sealt põhja, ning jäädes "allapoole" raudteed taas päeva lõpuks Jänedale jõuda.
     Suvisel Jõulumäe rogainil tegime ühisstardis vea, et koos massiga oma esimesse KP-sse ei liikunud, seekord oma teise KP-ga (etapp 22-50) läks vastupidi: oma peaga olukorra kontrollimise asemel tormasime massiga koos täiesti valele (kaardil mittekajastatud) sihile ja varsti ei saanud enam keegi millestki aru. (Pärast selgus, et ka enamus GPS-jälgitud võistkondadest langes sama "pettuse" ohvriks, kuid said siiski üldjuhul kiiresti olukorra kontrolli alla).
     Kas põhjuseks oli kerge magamatus või midagi muud, kuid seekord oli meie tegutsemises sihikindluse asemel liiga palju mõnusat lodevust: nii esimestel tundidel täpse kaardilugemise asendamises umbkaudsega, kahes paigal istudes/seistes tehtud lühikeses söögipausis kui ka teekonna lõpuosas enam-vähem piisava ajavaru juures reservi jäetud kahese KP mitterünnatavaks tunnistamises. Kokku läbisime 26 linnulennulist kilomeetrit (33 kilomeetrit kaardilt mõõdetuna), mida oli oluliselt vähem kui planeerisime. Paaris kohas lodumetsas "nurka lõigates" tekkis imelik aja ja ruumi muutumise tunne: meie liigume ja liigume ja ei jõua ega jõua kuidagi oodatava sihi või kraavini. Ja seda sügise kohta ebaharilikult kuiva metsaalusega ja täiesti läbitava risuhulga juures.
     Teised võistlejad olid kaardi põhjaosas kohanud karu. Ka meie kuulsime metsas kahtlast jorinat, aga hoopis teises kohas, 38-51 vahel. Kas oli ka lõunapool raudteed oma karu või oli tegu mõne muu metsaelukaga?
     Suurimaks üllatuseks oli 51 KP Rehessaare rändrahn autoga raskesti ligipääsetavas kohas.
     Suurimaks pettumuseks (lisaks omaeneste orienteerumisvigadele) silla puudumine otseteel 26-st 36-te.

     Mis puutub eelnenud mägitreeningusse, siis selle kasutegurit on raske hinnata. Mulle tundub, et tõsiseltvõetavaid mägesid meie valitud trassil ette ei tulnud, või olid kõik need, mis ette tulid, tänu treeningule künkakesteks madaldunud. Väsimus ja lihasvalud olid väiksemad kui eelmistel TA OK rogainidel, aga läbisime ka vähem kilomeetreid. Tänu Lindora rogaini järgselt aasta aega "puhanud" vanadele NB kõnnibotastele ei olnud seekord ka ühtegi villi ega jalahõõrdumist.

Raske õppustel ..?

Kui võtta arvesse möödunud aastat ja tänast päeva, siis hakkab meie sügisene rogainieelne treening Vällamäel juba väikestviisi traditisooniks saama. Täna siis Vällamäel 3 ringi jooksu (tõsusudel kõndi), kokku 11,4 km, tõusumeetreid 525 meetrit. Ei olnudki väga raske. Pärast kõnnin veel linnaservalt koju 5,6 km.
Ei tea, kas pingutasime tõusutreeninguga üle, või saame Jänedal rohkesti mööda seljandikke ronida?

Leia pildilt kollane SI pulk

Foto on lavastatud (suurendamiseks klõpsa pildil).

Umbes nii kaotasin ta Põlva teisipäevakul ära, ainult et oli veel hämaram. Seekord läks õnneks, leidsin üles.
Eelnevat võib võtta ka kui omakasupüüdmatut reklaami SI-pulga kinnitusnöörile.

Ei saa ma läbi Riia linnata ...

Zunds, kanal saare ja ülejõe linnaosa vahel

... seekord siis käisin konveretsil Ķīpsala Näitusekeskuses ja Pauls Stradiņši nimelises Riia (meditsiini-)ülikoolis. Ķīpsala on saar Daugava jõel - suurlinna südames on seal palju rohelust, mõned ametisasutused (muuhulgas messikeskus) ja luksuslikud elamud. Stradiņši ülikooli õppehooned on pillutatud mööda linna laiali, meie käisime neist kahes eurorahade eest renoveeritud hoones ülejõe linnaosas (nn. Kurzeme eeslinnas), kuhu ma varem sattunud ei ole. Ka sealpool on vanemas osas mitmekorruselisi puitmaju, mida ei ole jõutud korda teha ja uuemas osas mitmekorruselised paneelmajad. 

Ķīpsala konverentsisaal

Mingisugune postsovjetlik närvilisus häiris seekordsel reisil rohkem silma kui varasematel, kuigi arvan, et seda kohtab ka Tallinnas päris palju. Messikeskuses, kus ei olnud kohe fuajees viitadega tähistatud liikumistee meie saalini, küsisin seda administraatorilt. Selle asemel, et osutada (et vaja minna vasemale läbi suure näitusesaali), sain ka Eestis tüüpilise teeninduse osaliseks: vaadake ise skeemilt (kohe meenub vastukaaluks tore teenindaja Londoni Stanstedi lennujaamast). Okei, õnneks ma oskan kaarti lugeda, aga olin juba veidi hiljaks jäänud ja väike abi oleks mind kiiremini kohale aidanud. Esimese päeva õhtupoole ehmatas mind linnas ootamatult kõnniteed (!) mööda lähenev auto, mis möödus paremalt poolt sõiduteel parkivatest autodest.  Tema suhtes vasemal oli vastassuunas foorijärjekord, võib-olla ta ei pääsenudki sealt normaalselt liikuma. Sovjetiaja räigeim igand asus Riia bussijaama WC-s, kus paberirull asus mitte seal, kus ta pidanuks olema (kabiinis), vaid ikka veel ainult kassa juures. 

Ülikooli auditoorium 

Situatsioone "maakas Linnas", mida sageli Tallinnas tunda saan, juhtus minuga siingi. Astudes äärelinnas vöötrajale leidsin end ühtäkki seismas keset tänavat, mõlemat pool autode vool ja teed ei anna keegi ... teisele poole jõudes avastasin, et oleksin pidanud nägema valgusfoori (mille olemasolust ma ei olnud teadlik) ja sellest juhinduma. Messikeskuses suutsin püksitaskust ära kaotada riidehoiunumbri (see oli õhukesem tavaliselt meil kasutatavatest), ja kuigi riidehoiupoisid tundusid esialgu osavõtmatud või pisut umbkeelsed, suutsid nad siiski lahendada probleemi nii, et ma ei pidanud isegi numbri kaotamise eest maksma. Võib-olla leiti see kusagilt üles, kuigi peamine administraator (toosama, kes juhatama ei vaevunud) väitis mulle, et midagi leitud ei ole. 
Nagu ikka, halb torkab kergesti silma ja hea tundub loomulik. Kiita tahaksin suure messikeskuse toimimist tervikuna (kus korraga toimusid nii läti arstide, õdede kui taastusravi päevad koos meditsiinikaupade müügimessiga), ilusat ja mugavat ülikooli õppehoonet, puhtust hotellis (hotel NB, hästi lähedal ülikooli õppehoonele), tõeliselt mõnusat ilma septembri keskpaiga kohta. 

Ülikooli õppehoone

Vana maja Kurzeme eeslinnas

Latgale 2013 rattamatk, 3.-4. päev

Selleks, et valmis kirjutada kokkuvõtte "Ei saa me läbi Lätita" matkast, läks seekord tarvis veel üht Läti-reisi. Sõit Riiga konverentsile andis võimaluse bussis paar tundi kirjatööd teha, aga sellest edaspidi. No tõesti ei ole võimalik ilma Lätita toime tulla!

Kraslava äärelinnas

Niisiis, jätkan rattamatka 3. päevaga. Hommikul Dridzi järve ääres sai ärgatud piisavalt vara, et jõuda hommikuvõimlemisele ja ujuma. Järv oli (võrreldes Eesti omadega) üllatavalt sooja veega. Hommikupoole oli vaja umbes tunnike asfaltteed sõita, siis jõudsime Daugava äärde Krāslava linna. Toimusid taas giididega linnaekskursioonid. 2011. aastal oli linnas 9111 elanikku, ja nagu Dagdaski, elanike arv väheneb. Lätlasi on alla 50% elanikest, arvukalt veel venelasi, valgevenelasi, poolakaid, ajalooliselt olnud ka suur juutide osakaal. Linna ajaloost rääkides ei saa mainimata jätta krahv Platerite suguvõsa, kes linna 1729. aastal ära ostsid ja seal ligi paar sajandit edukalt äri ajasid, ega ka poola väikeaadlikku Jozef Karnickit, kes 1838. aastal krahvi tütre armastajana end segastel asjaoludel linnalähedasel künkal maha laskis. Krahvitütar ei abiellunudki kunagi. 

Daugava vaatetornist nähtuna

Plateri loss

Krahviloss on alles viimastel aastatel väljast restaureeritud, sees pole veel midagi. (Varasemat pilti vaata:  https://ssl.panoramio.com/photo/9628715 ). Ühes kõrvalhoones on ajaloomuuseum, teises oli suur saal, kus meile pakuti kohalikku "gurmeed" - leiba, pekki, "elusat" õlut. Arvestades hommikusöögist möödunud aega ja läbitud kilomeetreid, kadusid söögid laualt nagu nõiaväel.  Kuna minu ekskursioonigrupp ei käinud kirikus, käisin pärast Urvega veel seal, ja söömas kohalikus kohvikus.  
Linnaserval talus tutvustas noor muusik Aleksanders Maijers väga erinevaid muusikainstrumente, millest osa olid reisidelt kaasatoodud, osa isetehtud. Nagu sageli tõeliselt andekate inimeste puhul, formaalset muusikalist haridust oli tal vähe (kaks klassi lastemuusikakoolis). 

Auleja katoliku kirik

Teel järgmisse peatuspaika Aulejasse sai maanteäärsest bussipeatusest küpseid valgeklaarõunu võetud (neid tõi sinna üks sõbralik vanamees) ja ka ühes väikeses järves ujumas käidud. Planeeritud külaskäik latgale musta keraamika tootja juurde ei olnud midagi erilist - mõned päevad varem toimunud Aglona kirikupühade ajal olid rohkearvulised külastajad enamuse valmistoodangust ära ostnud. Aga latgalikeelsed vaimulikud laulud Auleja kirikus kohaliku ansambli esituses olid väga armsad ja ehedad. 
Sealt jäi veel kümmekond kilomeetrit kruusateed kuni viimase laagrini Lejasmalas'e puhkekompleksis. Seekord majutusime uues suures majas pruutpaarile mõeldud toas. Õhtul oli pidu ja selle ajal hakkasin end ootamatult halvasti tundma: kõhus olid torked ja sees keeras. Ka järgmiseks hommikuks ei olnud asi parem - hommikusöögiks pakutud täidetud lavašši näksisin ainult veidi ja järelejäänud 24 kilomeetrit Aglonasse venitasin aeglaselt omas tempos sõita. Kohapealsete sõja- ja leivamuuseumide külastamiseks enam jaksu ei jätkunud.  

Kuradijärv

Aglonas algas ka matka esimene vihmasadu, seni oli ilm meid hoidnud - pigem pilves, aga soe ja mitte liiga niiske. 
Koduteel valisime Rezekne-Daugavpilsi maantee asemel loodetavasti rattaid vähem traumeeriva ümbersõidu  Preiļi kaudu. Väiksemat tee-ehitust kogesime sellelgi teel. 
Õhtuks olime Katrini juures Kirumpääl, kust siis igaüks oma teed jätkas. Ka käru sai tervena omanikule tagastatud. Imelik kõhuhäda kestis veel peaaegu terve nädala.

Latgale 2013 rattamatk, 1.-2. päev

Teatud asjaolude kokkusattumisel sattusin endalegi veidi ootamatult  Lõunamatkade  "Ei saa me läbi Lätita" rattamatkale, mida korraldati tänavu juba 12. korda. Kuigi midagi väga ebaloogilist siin polegi, arvestades seda, et viimasel ajal ei ole ma ühelgi aastal läbi saanud Lätita (vt. varasemaid postitusi  teemal Läti) ega ka mitte jalgrattasõiduta (see on rohkem igapäevane liikumis- ja treeningvahend ega ole põhjustanud eriti palju emotsioone, aga paar sissekannet teemal rattasõit isegi leidub). Need kaks - Läti ja jalgratas on minu elus varem kokku saanud vaid korra - 1993. aastal, mil sai Haapsalu matkagrupiga Klaipedast Riiga sõidetud. Tookord ei olnut muret jalgrataste transpordiga - veel sai rongiga Haapsalust Tallinna, sealt edasi teise rongiga Šiauliaisse ja kolmandaga edasi  Klaipedasse. Tänavu oli esimeseks suuremaks probleemiks, kuidas saada endid ja jalgrattad matka alguspunkti Aglonasse. Eeltöödel pikemalt peatumata, 17. augusti hommikul kogunesime Ingridi, tema poja Kristjani ja Urvega Kirumpääle Katrini juurde, et sealt autoga teele asuda. Neli jalgratast sai paigutatud järelkärusse. Auto, käru ja üks jalgratastest olid laenutatud.
Olin end seni pidanud keskmise eestlasega võrreldes heaks läti keele ja eluolu tundjaks, kuid Latgales käik osutus omamoodi kultuurišokiks. Siiamaani olin pidanud Lätit läbinisti luterlikuks maaks ja kuulsat Aglona kirikut sealmail vaid erandlikuks katoliiklikuks nähtuseks. Et Latgale eristub ülejäänud Läti piirkondadest nii katoliku kiriku kui ka omapärase murdekeele kaudu, jõudis alles seekordse reisi ajal/järel kohale. Ajalootundmine ei ole mu tugevaim külg, peale sõitu sai ingliskeelsest Wikipedia'st infot juurde kogutud. Miks Latgale eristus muust Lätist, selles on suur roll Liivi sõja järgsel seisul. Latgale jäi rohkem kui sajandiks Poola-Leedu valdusse ja seal kinnistus katoliiklus, erinevalt muust Lätist (ja Eestist), mis jäi Rootsi ja luterluse mõjusfääri. Venemaa allutas Latgale piirkonna Eestist tunduvalt hiljem, 1772 aastal (nn. Poola I jagamise käigus) ja ka siis jäi piirkond koos teiste Poola alt tulnud aladega muust Lätist eraldi Vitebski kubermangu.

Aglona katedraal

Aglona katedraali sisevaade

Meie rattamatk algas Aglona katedraali eest. Kaasa saime preestri õnnistuse (ette öeldes, tõepoolest tuli ilus ilm ja kellegagi tõsist õnnetust ei juhtunud). Käisime ka ekskursioonil kiriku sisemuses. Et oli laupäevane päev, oli peasaal pidevalt abiellujate käsustuses.

Aglona katedraali keldrisaal

Esimesel päeval sõitsime ringi ümber Ciriši järve, umbes 25 kilomeetrit. Tee oli kohati nii liivane, et rattaga sõita ei saanud. Ööbisime teise järve ääres "Aglonas Alpi" kämpingus. Meeldejääv oli öine ujumine järves kuuvalgel.Teine päev oli planeeritud tõsine kilometraaž - üle 90, ja sellest üle poole kruusa- ja liivateid. Kartsin, et teede läbitavus on sama halb, kui 1. päeval, kuid kuigi treppis ja tolmused, olid kruusateed sõidetavad.
Hommikul käisime Kristus-Kuninga Mäel. See on 2006. a. avatud Eriks Delpersi puuskulptuuride kompleks.                                                                                            

See koht on eriskummaline, isegi hullumeelsuse varjundiga - läbipõimunud on kristlik sisu ja paganlik vorm paganliku sisu ja kristliku vormiga. Ükski pilt ei suuda kohapeal kogetud emotsiooni edasi anda. Lähiümbruses olevat muistsel ajal (täpsemalt 1263.a.) oma alaealiste poegadega tapetud leedulaste hõimude ühendaja, esimene suurvürst ja siiani ainuke kuningas Mindaugas. Ristiusu oli ta vastu võtnud kümmekond aastat varem. Surma ei saanud ta siiski võõrvaenlaste, vaid omamaiste rivaalide käe läbi, tapmise ajendiks võimuiha ja mis seal salata, armukadedus/kättemaks teise mehe naise omaks võtmise eest. (Naine oli kuninga eelmise, surnud naise õde, ja pärit Aglona lähedalt linnusest). Peale seda intsidenti jäi Leedu veel ligi sajandiks paganlikuks maaks.  

  Edasi saime pikemalt mööda asfaltteed sõita. Kui olin kümmekond kilomeetrit üksinda ponnistanud, õppisin kasutama teiste tuules sõitmist, mis tundus hoolimata peaaegu tuulevaiksest ilmast üsnagi  kasulik.

Dagda katoliku kirik

 Külastasime Andrupene talumuuseumi, kus pakuti maitsvat putru lihaga, soovijad said ka puskarit. Pikem peatus oli Dagda linnakeses, kus tehti ka giidi(de)ga ekskursioon. Kunagi oli see õitsva kaubandusega väikelinnake suure juudikogukonnaga, kuid nüüd on tegu tühjeneva ääremaaga - linnas ei ole enam tootmisettevõtteid ja elanike arv kahaneb.
Dagdast oli ööbimispaika võimalik sõita ka 20 km mööda asfalti (selle valis Ingrid) või 40 km kruusa (ülejäänud meist soovisid matkata "täie raha eest"). Võrreldes Põhja-Lätiga tundub maaelu jõukam: põllud on hoolitsetud, tehnika tundub korralik. Külakeskustes on teed asfalteeritud. Maamaju on igasuguseid: uhkemaid ja selliseidki, millel voodrilauad värvimata.  

Viesturi talu-loomaaed

Robežnieki külas Viesturi talus on miniloomaaed eksootiliste lindude ja mõnede loomaliikidega. Liikide valik on päris hea, kuid ehituslikult ja heakorra poolest vajaks talu kindlasti edasiarendamist.

Puhkebaas Dridži järve kaldal

 2. ööbimine oli Läti sügavaima järve Drīdzis'e kõrgel kaldal kämpingus. Järve suurim sügavus on 63,1 meetrit (võrdluseks Eesti sügavaimal, Rõuge Suurjärvel 38 meetrit). Meie palkmajake oli hästi kena, kuid dušširuumi äravool rikkis. Sai käia ka peamajas saunas, ainult siis ei tohtinud peljata külma veega dušši. Õhtul toimus parvesõit järvel ja hilisõhtul Latgale folkloorigrupi kontsert.

Uustulnukatena X-dream-il: Kambja 2013

Ma ei oska kirjutada piisavalt üldistavalt, seetõttu tuleb Läti rattamatka kokkuvõtet veel veidi oodata (pool on juba valmis kirjutatud).
Vahepeal jõudsime Ingridi eestvedamisel komplekteerida viimasel hetkel võistkonna Kambja X-dreamile. Epp oli pooletunnise mõtlemisajaga nõus tulema kolmandaks liikmeks. Hei, siit tuleb naiskond, mille ükski liige pole varem X-dreamil käinud,  keskmise vanusega peaaegu 50 aastat! (st. kõik rumalused tuleb veel enne ära teha, kui liiga nõrgaks ja teistele jalgu oleme jäänud).
Arvasime endile piisavat B-raja läbimiseks kahekordsest võitja ajast, prognoosi järgi siis vastavalt  3,5 ja  7 tundi kõigi KP-de ja lisaülesannete jaoks. Ise kartsin kõige rohkem, et tuleb köitega kõrgustest laskuda (noorpõlvest matkalaagrist on jäänud üks ebameeldiv kogemus, kus end maa ja taeva vahel rippudes täiesti abituna tundsin). Tegelikult oli valdavalt pikk ratta-valikorienteerumine (-rogain) ja kanuusõit Pangodil. Sellest, et valikorienteerumine kestab peaaegu kuni teise kaardi lõpuni, ei saanud isegi paljud kogenud x-driimijad aru, seetõttu on ehk andestatav, kui me Ingridi poolt antud õiged soovitused arvestamata jätsime.
Ei tea, kas me olime ainsad rumalad, kes Tartu-Võru maantee alust teetruupi kaks korda läbisid - esimene kord 54KP võtmiseks ja teine kord teisele kaardile üleminekuks?
Pangodi järve kanuurajaga saime poolenisti rahuldavalt hakkama (aega võis kuluda u. 1 t 20 min). Kas keegi oskaks soovitada, kuidas peaks töötama kolm ligikaudu võrdsete võimetega kanuutajat, et paat sirgjooneliselt liiguks? Ükskõik, kuidas me tõmbamise pooli ka ei jaganud, tekkis meil kohe jõu ülekaal sellel poolel, kus oli kaks aeru teise poole ühe vastu.
Peale kanuuetappi oleks arvestades järelejäänud kahte tundi olnud mõistlik loobuda kaugeimast punktist (44), kuid kuna väga suuri vigu polnud seni teinud, üritasime siiski veel maksimumi võtta. Selle arvelt oleksime ilmselt jõudnud tagasiteel läbida kaks vahelejäänud punkti (35, 32). Veel jäid käimata 1. kaardi põhjaosas asuvad KP-d 72,71.  Kuna me ikkagi polnud teinud väga suuri orienteerumisalaseid prohmakaid ega olnud ka ülearu väsinud, oletasin, et võitja aeg ei tohiks olla alla 4 tunni. Nii see oligi - võitja kulutas 4 tundi ja 40 minutit ehk oluliselt rohkem prognoositust. Meist tahapoole jäi veel mitmeid võistkondi.
Kokku läbisime (kaardi pealt kurvimeetriga mõõtes, väikeste kõikumistega seoses hargnemisega): rattaga 52 km + jalgsi teedelt kontrollpunktidesse 3,3 km + kanuuga 5,5 km.
Ilm oli kena ja üldmulje hoolimata võtmata jäänud KP-dest täiesti positiivne.

Zemgale 2013

Kuna viimasel nädalal on minu juurde saabunud suurem kogus aiasaadusi, mida jõudumööda hoidistan, postitan juuli lõpul toimunud Läti-reisi muljed alles nüüd. Sel nädalavahetusel on kavas juba uus sõit Lätti, seekord jalgrattamatkale Latgale piirkonda.

Reisimine on ikka omaette sõltuvus küll. Ikka ja jälle tahaks uusi muljeid koguda. Kui oled Eestile mitu tiiru peale teinud, aga eelarve kitsuke, sobib käia Lätis. Ja kui tee Võrust või Valgast Riiga on pähe kulunud ja enamus nendevahelisi väikelinnu juba tuttavad, siis tahaks jälle minna kaugemale. Seekordse sõidu eesmärgiks oli käia Zemgales (Lõuna-Lätis). Marsruut kujunes selliseks: Võru - Antsla - Riia - Bauska - ringike Mežotnesse - Rundale (ööbimine) - läbisõit Tervetest, et vältida suurt maanteed - Jelgava -  Riia -Saulkrasti - Limbaži - peale südaööd Antslasse - järgmisel päeval Võrru.
Kuigi kaugel sisemaal, oli mõnevõrra üllatuseks, et kolm peamist vaatamisväärsust olid olnud kunagi Kuramaa hertsogite residentsiks.

Minnes sai käidud Riia loomaaias.

Õhtupoolikul jõudsime väikelinna Bauskasse. Seal, kahe jõe vahel enne nende ühinemist Lielupe'ks, järsu küljega seljandikul on 15. sajandist pärit ordulinnuse varemed, mille külge on  17. sajandil ehitatud Kuramaa hertsogiloss. Viimatinimetatu sai küll Põhjasõjas kannatada ja jäeti maha, kuid on nüüdseks restaureeritud ja sisaldab muuseumi. 

Meie öömaja - peale uuenduskuuri pisut liialdatult uhket nime kandev hotell Rundale (varem Vinkalni külalistemaja). Majutus veidi odavam, kui Bauskas või Jelgavas saanuks, koht puhas ja kena, boonuseks müravaba öö (seda ka lootsime asukohast maapiirkonnas).

Järgmisel hommikul läksime kohe Rundale lossi vaatama, enne suurte rahvamasside saabumist. Inimesi tuli küll päeva edenedes pidevalt juurde, kuid kardetud rahvamassid osutusid oluliselt hõredamaks, kui seni käidud Venemaa ja Austria keisrikodades. Eks ta ju oligi vähemat sorti valitseja palee - Kuramaa hertsogi suveresidents, ehitatud 1736-86. Arhitekt Francesco Bartolomeo Rastrelli, kes on kavandanud ka Vene tsaari Talvepalee Peterburis ja suveresidentsi Peterhofis.  Kahjuks jäi ostmata ruumides pildistamise luba (hind vaid 1 LVL). 

   Zemgale maastik üldiselt on leedupärane - suurte tasaste põldudega, natuke metsa ka.

 Pikema peatuse tegime Jelgavas, mis on Zemgale suurim linn. Lielupe jõe saarel on suur nelinurkne puna-valge Läti Põllumajandusülikooli hoone, mis on esialgselt ehitatud Kuramaa hertsogi residentsiks, arhitektiks ikka eelpoolmainitud Rastrelli. Teisel pool jõge kesklinnas püüab pilku torn ilma kirikuta - II maailmasõjas tugevasti kannatada saanud Püha Kolmainsuse Kirik lasti õhku /lammutati sõja järel, vaid torn jäeti sõjaväe vajadusteks püsti. Nüüd on seal allkorrusel i-punkt, ülal klaaskatuse all võimalik nautida vaadet linnale. Torni kirikupoolne külg on restaureeriud nii, et kiriku endised piirjooned on välja toodud, samuti on müüride endine asukoht tähistatud maapinnal.

Selleks, et Jelgavast Eestisse saada, tuli taas Riiast läbi sõita. Et käia korra meres suplemas,  sõitsime koju Saulkrasti kaudu. Pilt on tehtud (ja suplus toimus) kohaliku Valge Liivaluite (Balta kapa) juures. Vesi oli jahedavõitu (pakun, et umbes +18*), sügavaks läks parajasti - koht võiks sobida nii ujujatele kui ka lastega peredele. Kui tahta terveks päevaks suvitama minna, siis sooviks küll odavamat parklakohta (hind maanteeäärses parklas 1 LVL esimese ja 0.50 LVL iga järgneva tunni kohta).
Edasine sõit läks läbi Limbaži koju.

Lõpuks lisan pildi Lätis või Leedus toodetud joogist, millist Eestis ei müüda, ja ilmselt õigustatult. Õlle eesmärk on teatavasti tekitada joovet ja energiajoogi komponentidel (kofeiin + tauriin) aktiivsuse suurenemist. Mis toime selle joomisele järgneb, võite ise nuputada.

Sõbrannaga matkamas - Vääna rogain 2013

Juba eelmisel aastal sai Taanis resideeruva Merlega, kes puhkusi Eestis veetes loodusmatkamisest rõõmu tunneb, plaani peetud, et võiks proovi mõttes käia koos mõnel rogainil. Tänavu sai ühisesse plaani võetud 8-tunnine Vääna rogain.
Sportlikke eesmärke me endile ei seadnud. Soov oli näha ilusat loodust ja sattuda kohtadesse, kuhu muidu ei satuks. Rajaplaneerimisel sai koheselt välistud kaardi rohkete kraavidega idaosa kui võimalik ebameeldiv lodumets. Tahtsime jõuda mere äärde, aga põhjapoolse ranniku "kallimad" punktid jäid meie jaoks kättesaaamatusse kaugusse. Planeerisime endi jaoks tee algusega sisemaalt kuni Vääna-Jõesuu rannaäärsete punktideni, ja kui jõuab, siis lõpuks ka Tõlinõmme rappa. Maksimumprogramm nägi ette 26-30-44-57-55-71-46-47-50-48-38-49-61-56-41-63-23-finiš, kokku 25 linnulennulist kilomeetrit. Kui lõpupoole aega pidanuks puudu jääma, siis viimase nelja asemel oli võimalik kasutada kiiremaid kodutee variante, valides punktide 37,40,32 ja 21 vahel.
Kaart: http://www.orion.ee/rogain2013/rogainmap.gif
Päev oli päiksepaisteline ja üsna tuuline. Ilmaennustus lubas ka hoovihma, mis õnneks Vääna piirkonnas jäi tulemata (küll aga sadas mujal Eestis).
Juba esimeses punktis selgus, et läbitavus võib kohati olla üsna raske ja Merle liikumiskiirus teedeta maastikul võib olla aeglasem prognoositust. Siiski püsisime esimesed tunnid kenasti graafikus. Kuni ... 55.KP ees laiutas keelualast laiemalt elektrikarjusega piiratud ala. Traadid olid tavapärasest veidi kõrgemad ja üle astumine ilma neid puutumata võimatu, kuigi oleme pikemat kasvu naisterahvad. Ringiminek (koos väikese söögipausiga) võttis aega ja sellele etapile kulutasime üle tunni. Järgmine punkt (71) oli paras pähkel.

Sinnaminekuks oli 2 mõeldavat ründepunkti - piki kraavi või mööda pikergust lagendikku, kuid kogu võimaliku lähenemistee osas jättis mets koleda (märja ja väga risuse) mulje. Proovisime ka minna edasi, et ehk on lageda servalt piki kraavi parem minna, kuid lagendik oli võsastunud ja ümbrus tundus veel soisem. Peale mõningast edasi-tagasi sebimist ja pikemat kaalumist võtsime vastu otsuse, et see punkt jääb meist võtmata, olgugi et tegu oli kõrgeima väärtusega punktiga. Mulle lihtsalt tundus kohatu vedada Merle tema esimesel rogainil sellisesse padrikusse, kuigi ta ise avaldas arvamust, et kui ma kindlameelselt ees oleks läinud, oleks ta vapralt järgi tulnud. Kui jalad oleksid juba märjad ja porised olnud, oleks võib-olla tulnud teistsugune otsus.
Sujuvalt oli täitunud neli tundi, aga me alles lähenesime oma planeeringu kaugeimatesse punktidesse. Nüüd oleks olnud paras aeg liikumiskaart vähendada, kuid selleks puudus hea alternatiiv (võimalik oli valida teises suunas  risusse sukeldumise või 4-kilomeetrise tee-etapi vahel, millest pool tulnuks kõndida tiheda liiklusega Rannamõisa maanteel).
Kui 46-s olime veel tunni graafikust  maas ja jäi lootus, et suudame lõpuosa õgvendamisega tulla toime mõistliku planeeringu säilitamisega, siis 46-47 jäime esmalt jänni võsastuva lagendiku ületamisega ja edasi kraavist ületuskoha leidmisega (ikka veel olid jalad kuivad ja puhtad!). 47-sse jõudes oli selge, et lõpus on isegi otse teele jäävaid punkte läbides raske kontrollajas püsida. Võtsime vigadeta ära 50-48-38, edasi tuli juba kiirkõnd joogipunkti ja sealt otse finišisse. Oli veel õhkõrn lootus võtta 21, kuid sobivas kohas ei tundunud järsak ületatav, pealegi oli ajaga juba väga kriitiline seis. Finišisse hilinesime peaaegu viis minutit. Ma ei suutnud motiveerida Merlet sörgile üle minema, tegemist polnud ju viimasele elektrirongile jõudmise meeleheitliku katsega.

Kokku läbisime 20 ja pool linnulennulist kilomeetrit, kaardi pealt kurvimeetriga mõõtes 26 km. Ilusaid elamusi sai kuhjaga -  laskusime Suurupi kandi ülemise (mandripoolse) panga kõrvalt; Vääna-Jõesuus kõndisime veepiiril, saatjaks tuul ja mäslev meri; kuskil sisemaa pool läbisime omapärast soometsa, kus iga puu kasvas kõrge (30-40cm) mätta otsas. Mulle kui lõuna-eestlasele olid elamuseks väikeste kollaste õitega looduslikud põõsasmaranad. Viimaseks üllatuseks oli järsku peaaegu sisemaal ootamatus suunas avanev paeastang.

Mõned apsakad tulid lisaks orienteerumisvigadele meil ka - minul tekkis raja lõpupoole otse kanna alla vill, mis ei ole veel paranenud järgnevate päevade jooksul, Merle aga tõlgendas valesti infot maastikule paigutatud kolmest joogipunktist.

Üldmulje rogainist jäi igati positiivne. Rada oli väga hea, vürtsi lisasid tavapärasest erinevad punktide väärtused (lisaks 2-3-4-5-stele oli maastikul viis 6-st ja kaks 7-st). Antud maastik väärib minu jaoks veel ühe (või koguni kahe) ühepäevamatka tegemist: pangapealsetele ja -alustele ning ka Tõlinõmme rappa. Kui kunagi uuesti Tallinna kanti satun ja on piisavalt vaba aega, võtan kindlasti plaani (kaart on nüüd ka olemas).

XT suverogain ehk minu esimene jooksu/kõnni maraton

Puhkuse esimese nädala lõpuks sai plaani võetud XT suverogain Pärnumaal Jõulumäel. Minu jaoks esimest korda 12-tunnine ja esimest korda öine rogain (kl. 21-09). Võistkonnas koos Epuga, kellega koos käisime  sügisel Lindora rogainil.
Väljakutseid jätkus: Kuidas me suudame planeerida ööseks lihtsama rajaosa, kui öö saabub paar tundi peale alustamist? Kas ma jõuan joosta/kõndida 12 tundi, kui alles poolteist kuud tagasi sai taas alustatud jooksutreeninguid õlavigastuse järgselt? Kas õlg peab vastu seljakotiga käimisele? Kust saada kerget, aga head lampi? Kas suudan toituda geelidest (senine kogemus puudub)? Kuidas paadunud hommikuinimesena aklimatiseeruda hilisõhtul algavaks pingutuseks? Öö ja turvalisus (sood, metsloomad)? Kas tagasiteel autoroolis pääsen krampidest (sõita on 3 tundi)?
Kui rääkida eesmärkidest, siis lisaks kogemuste omandamisele oli mul soov seekord ka maratonidistants 42  km täis saada (viimased kaks 8-tunnist rogaini on läbikäik jäänud veidi alla 40 km).
Kui raske see ikka olla saab? Positiivse poole pealt: tuleb lühike suveöö; ilmaennustus vihma ei luba.

Planeerisime korktahvli, rõhknõelte ja niidi abil 39 linnulennulist kilomeetrit üllatavalt kiiresti. Viimastel  rogainidel olen alati vähem või rohkem starti hilinenud, nüüd olime aegsasti kohal. Et aga ühisstardi melus kaardiga kohanemine ebaõnnestus, tegime kohe esimese punktiga veerand tundi viga.
Edasi läks paremini. Punktid olid lihtsad (enamik asus teedel ja sihtidel), ainult osade sihtide läbitavus oli risu ja taimekasvu tõttu üsna vaevaline. Kerge ja odav LED-lamp valgustas piisavalt kaarti ja jalgealust maad, vajadusel oli abi Epu võimsamast laternast. Ootamatult, kui me polnud veel rajal olnud 3 tundigi, jõudsime kaardil tähistamata joogipunkti, mis asus 93KP-s. Selleks hetkeks polnud ma veel kaasavõetud joogipudelitest lonksugi võtnud!

Järgmiseks etapiks oli planeeritud 93-83, kuid kuna lõputuna näivas risuses kraavistikus ühtegi kobedamat sihti ei paistnud, tegime planeeringu ümber ja läksime edasi 41-te. Öösel õnnestus pimedas ühest sihi ääres paiknevast punktist (30) lihtsalt paarsada meetrit mööda joosta. Raske koht oli 61-40, kus risus ja tihedas metsas rassides kippus järg käest minema. Aga siis hakkas õnneks juba valgenema.  Kuna 40-ga läks tohutu aeg, tegime taas rajaplaneeringusse korrektiivi ja loobusime 80KP-st. Järgnevad teed olid kõik õnneks hästi läbitavad ja päris lõpuks saime paar reservi jäetud punkti juurde võtta (tõsi küll, need olid "odavamad").

Veidi enne lõppu jõudsime piki teed 73KP lähedale, kui ootamatult avanes meie ees vaade paari meetri laiusele sügavale kraavile, mis läbipääsu ära lõikas. Üks noormees sooritas parasjagu teibaga üle selle efektse Tarzani-hüppe, mida tema kaasteeline kohe järgi teha ei söandanud. Arvestades kümne tunni jooksul kogunenud väsimust ja oma nõrka õlga, loobusin ülepääsu otsimisest, läksime edasi järgmisse punkti. Tagantjärgi vaadates lõi seal moraal küll liiga kergesti kõikuma.

Veel muljeid ja targutusi:

• Kaardi pealt mõõtes olime läbinud 38 linnulennulist ja 54 tegelikku kilomeetrit. Kokkuvõttes meil just kõige õnnestunum planeering ei tulnud, ehk kiirustasime liialt. 
• EMHI andmetel sealkandis õhutemperatuur õhtul ja hommikul +18, öösel +16 kraadi. Vihma ei tulnud. 
• Jooki kulus joogipunktis 2 klaasi spordijooki ja edasi täpselt kogu kaasavõetud vesi (1 liiter), söögist 2 kofeiiniga geeli, 1 müslibatoon ja 2 kääru musta leiba. Esimene geel oleks võinud olla väiksem, aga päris vastu ei hakanud. Teine läks hommikul juba päris hästi. Kolm tundi enne lõppu oli kangete lihaste ja valutavate päkkade vastu abi ka ühest magneesiumi pulbrist ja ibuprofeenist, päris enne finishit küll oli tunda, et toime juba nõrgeneb.
• Kinnitasin randmepaela nii, nagu pannakse käekella, st. liiga tihkelt. Esimestel tundidel hakkas käsi veidi tursuma ja see tegi muret, varuvariandina kaalusime randmepaela läbilõikamist (nuga ja käärid olid kaasas) koos igas KP-s mobiiliga pildi tegemisega. Õnneks ööjahedus lahendas probleemi. Hommikul ilma soojenedes jälle käsi tursus veidi, kuid pidas lõpuni vastu.
• Rabadesse punkte ei pandud, kuid mõneski kohas olid laiad kraavid probleemiks. Suuremate kraavide ülepääsud, mis olid kaardil kribuna nähtavad, olid olemas (v.a. 73KP juures). Metsloomi ei kohanud, küll aga ilvese hoiuala silte looduskaitsealal.

Kokkuvõttes, ära tegime!

Kuhu siit saab edasi minna? Valmisolek 24-tunniseks rogainiks meetodil: 12 tundi liikumist + 6 tundi telgis + 6 tundi liikumist tundub juba praegu olevat, tänavu siiski veel ei planeeri. Mõni poolmaraton? Eesmärgiks on veel vastupidavust suurendada.

Ootamine

Eile õhtul Pärlijõe lähedal. Metsaservas lagedal on mõned puud, söödasõim ja kaks jahipukki. Ühes istume Hendrikuga, püss kaasas, ja passime sigu. Kurguni kinninööbitud, mütsid sääsevõrkudega peas ja kindad käes. Õhtune palavus taandub, looduse päikesekuldsed toonid muutuvad roheliseks ja hiljem hämarhallikaks, stereo(kvadro?)fooniliselt  kostuv linnulaul taandub, valdama jääb konnakrooksumise helitaust. Oleme nii tasa, et aeg-ajalt tekib tunne, et lahustume ümbritsevas looduses.
Mõni praksatus metsa all, sigade tasane röhkimine kaugemal, üksiku  kähriku nägemine söödasõime juures. Selline oligi minu esimene jahilkäik. 

Rõuge rattamaraton

Ilus suvine laupäev. Sander on varustatud jalgrattaga ja sõidab 33 kilomeetrit. Mina olen tema autojuht ja teen kohapeal aega parajaks kõndimisega. Kaasas mustvalge (kohati helahall) koopia rajaskeemist ja kompass, et teede suunaga väga metsa ei läheks. Kui välja arvata ühe taluõue läbimine, siis läks "pimesi" orienteerumine päris hästi.

Mõned otsused tuleb ise ära teha

"Kingime Sulle tegusa Võrumaa Mängude aasta 2012 eest tasuta osalemise Rõuge Rattamaratoni 31 km distantsil! ... Osalemiseks täida registreerimisvorm ...  hiljemalt 01.06.2013." seisab kirjas kenal diplomilaadsel paberilehel. (Kes ei tea, siis Võrumaa Mängud on rahvaspordisari, kus osaluskordi saab fikseerida suusa-, kõnni-, orienteerumis- jm. päevakutel).
Jalgrattasõit mulle tänavu üldiselt on sobinud, kuna jooksmisega võrreldes on vigastatud õlg suhteliselt paigal ja ei häiri, v.a. järskudel pidurdustel ja suunamuutustel. Aga Rõuge! - sealsed tõusud ja laskumised on ühed Eesti suurimad. Kingitus on siiski ahvatlev, seetõttu valmistun eelnevatel nädalatel end sõiduks ette - mõned korrad nädalas sõidan rattaga paar-kolmkümmend kilomeetrit. Otsin kaardilt ja läbin (avastan!) praktikas Võru-lähedasi kruusateid.
Minna või mitte minna Rõugesse?
Mõni päev tagasi alustasin uuesti taastusravi õlale ja jätkan seda ka tuleval nädalal. Ühtäkki tundub mõttetu risk teha rattamaratonil mõni ootamatu pidurdus või kukkumine, mis võib hetkega nullida seni saavutatu.
Las seekord sõidavad teised. Kui just päev läbi vihma ei saja, lähen kaasa elama ja pilte tegema.

Kursusekokkutulek Cantervillas

Reedel siis oli kursusekokkutulek Cantervillas (Pikajärve mõisas Põlvamaal). Seekordne tähistamaks 25 aasta täitumist ülikooli lõpetamisest. Korraldajad olid vaeva näinud "statistilise" ettekandega, tantsuks laulis Ivo Linna koos Rock Hotelliga ja pärast keskööd oli retrodisko Einar Kassi juhtimisel. Võib öelda, et pidu kestis hommikuni, kuna lõpuks läks väljas päris valgeks.

Peamiselt sai kokku tuldud selleks, et näha ja kuulda, mis kursusekaaslastest saanud on. Kuuldud edulugude hulgas oli lugu Eesti väikelinnast pärit mehest, kes läks Ameerikasse väikelinna tööle ja abiellus seal  jaapanlannaga. Ja lugu  naisest, kes läks Soomes oma koeraga jalutama ja kohtas seal meest, kelle kodus oligi just tühjaks jäänud naise ja koera koht, mille nad siis (loomulikult koos koeraga) täitsid. Ja lugu Eesti maaperearstist, kellel väiksevõitu praksis, kuid perel suured põllumaad ja kõik vajalikud masinad, ning palju avarust ja igapäevane kokkupuude loodusega. Ja lood Tartu Ülikooli õppejõududest ja haiglajuhtidest ja erafirma omanikest ja teistest tublidest arstidest. Mõni tegeleb investeerimisega ja mõni joogaga ja mõnel on viis last ja mõnel mitu lapselast... Aga räägiti ka mehest, kes viinakuradi võrku jäänud ja seejärel vangigi sattunud.

Meil kõigil on osake ühist minevikku. Ja seekordne pidu lisandub ühe killukesena meie ühise mineviku hulka.

Laupäeva hommikul enne ärasõitu - meelespead õitsesid ennastunustavalt lossi pargis.

Suvekuumad Baltikad

Kuura metsas Võrumaal peeti sel nädalavahetusel Baltimaade meistrivõistlused orienteerumises, kus ka mul oli au osaleda. Tõsi küll, kaasnevas veteranide võistluses. Laupäeval valitses selline palavus, et iga jooksusammu (teha või mitte?) tuli eelnevalt hoolikalt kaaluda. Nii saigi siis valitud pigem tihedamaid alasid otse läbivad trajektoorid ja loobutud mõnest kiiremast ringijooksu variandist. Enamuse rajast kõndisin (kaasaaarvatud osa finišisirgest!) ja väheke sörkisin ka. Tunne oli selline, nagu oleksin keegi keskmisest kõbusam mutike W80 vanuseklassist - selliseid sportlikke vanadaame sai veteranide MM-l nähtud küll, kes reipalt isegi teedel kõndisid. Hiljem EMHI lehelt vaadates selgus, et sooja oli 29-30 kraadi - pole mingi ime, et enesetunne selline väheke omapärane oli ... Pühapäevane lühem rada 25 soojakraadiga oli laupäeva järel juba täiesti OK.
Esimest korda käisin Balti MV-l eelmisel aastal Lätis ja võistluse formaat hakkas mulle kohe meeldima - samal ajal ja samas kohas peetakse tippvõistlus (mis garanteerib huvitava kaardi ja kvaliteetsed rajad) ja mittekoondislaste satelliitvõistlus. Saab näha kohalikke ja lähimaade kuulsusi ja olla kursis sellega, kes on parajasti tipus. Kahjuks küll eestlastel seekord kõige paremini ei läinud, eliitklassides võitis individuaalkulla  ainult Timo Sild ja teate vaid  W20 naiskond (Evely Kaasiku, Laura Joonas ja Triinu Rooni).
Järgmisel aastal on vähemalt teoreetiline võimalus minna Balti MV-le Valgevenesse. Eks näe ...

Maikuus kolmkümmend aastat tagasi

... ülikooli esmakursuslasena sattusin esimest korda orienteeruma, Tartu neljapäevakule. Mäletan, et reklaami tuli kolmelt poolt - isa töökaaslaselt, oma kursusekaaslaselt, veel mingist kolmandast seltskonnast. Võtsin sõbranna kaasa ja läksimegi Vorbusele, seal saime veel ühe tuttavaga kokku, kes ka polnud asjaga tegelenud. Rada oli umbes selline, et tuli minna piki kraaviäärset sihti paar kvartalit otse, siis üks kvartal paremale ja siis metsa sisse "otsima". Järgmised etapid olid ka umbes samamoodi. Sõbrannad pistsid kohe piki sihti jooksu, mina "keel vesti peal" järgi. Ja siis esimeses sihiristis jäid seisma ja arutasid, kuhu edasi minna. Kuni mina kohale jõudsin ja edasi juhatasin. Järgmises sihiristis kordus sama. Ja nii edasi ... ja nii edasi ...
Sõbrannadest orienteerujaid ei saanudki, kuigi nad proovisid veel mõne korra ...
Mina olin "sõrme ära andnud" esimese korraga.
Ja nii korduvad üha uued ja uued kevaded, kus ei jää nägemata viimased lumelaigud metsas, täitunud kraavid, sinilillede ja ülaste aeg, õrn leherohelus, hiljem ka helerohelised kuusekasvud ja maikellukesed ning palju muudki, mida siinkohal üles lugeda ei jõua.

Tahaksin siinkohal tänada kõiki häid orienteerumiskaaslasi. Eriline tänu nendele, kes on aidanud transpordiga, kui mul pole endal olnud seda võimalust, ja neid, kes on pidanud kannatlikult ootama, kuni ma metsas oma vead ära olen teinud ja lõpuks välja ilmunud. Samuti tänan oma perekonda kannatlikkuse eest taluda minu ajamahukat hobi.

Soovin kõigile jätkuvalt uusi elamusi kevadises metsas!

Vaim on valmis, aga ...

... keha veel mitte. Hooaja esimestel orienteerumispäevakutel (võrukeste Kääpa, Pikakannu, põlvakate Lahojärve) liigun õlga säästvalt, st. palju aeglasemalt kui mullu. Eriti võsastikes jääb puudu vaba käsi, millega oksi näo eest kõrvale tõmmata, kuni teises käes oleva kompassiga suunda jälgin. Pikakannul jään hätta ka mitme meetri laiusest üleujutatud kraavist ülesaamisega - ei riski minna männitüvele tasakaalu ühe käe abil hoidma. See-eest jooksen/kõnnin mitusada meetrit piki kraavi, kuni leian turvaliseks ületuseks sobiva kopratammi.
Sellises olukorras ei saa võistlemisest mingigi sportliku hasardi mõistes rääkida.
Vormi püsimist (paranemist?) soodustavateks tegevusteks planeerin: 1. jalgrattasõit (soovitavalt 1-2 tundi korraga)
      2. kõnd (kui ajakava lubab, siis samuti 1-2 tunnised), võimalusel sörk tasasel maal
      3. vesivõimlemine, kuni kestab basseinihooaeg
      4. võimlemine ja venitusharjutused kodus
      5. soodsate asjaolude kokkulangemisel mõne lisakilo mahavõtmine.

Kubja päevak

Olles talve jooksul korduvalt Kubja suusarajal käinud (see on kodule lähim valgustatud rada), oli raske uskuda, et sealt veel üllatusi leiab. Aga ikkagi - võrukeste tänavune esimene orienteerumispäevak just sellel suusarajal peeti. Formaadiks märkeorienteerumine; vali üks, kaks või kasvõi kolm 3 km ringi, trahviringid peale selle. Nopi rajalt õiged punktid, valed jäta võtmata! Need, kes jooksid, ei vajunudki põlvini lumme, ja need, kes suusatasid, said nautida kiiremat liikumist. Igatpidi tore oli. Ja mis pole ka tähtsusetu - ei mingeid poriseid jalatseid ega kärisenud rõivaid!

Lõputu talv

On aprilli teine nädal ja lumikate suuremas osas Eestis paksem kui nii mõnelgi kesktalvel.
EMHI tänane lumekaart:

2012 sügisel tekkis püsiv lumekate Võrus 28. novembril. Eelnevalt sai küll juba oktoobri lõpul KOKU jooksul lumes sumbatud. 6. detsembril käisin esimest korda suusatamas.
      Tavaliselt tüdinen hiljemalt märtsi keskpaigaks suusatamisest ära ja panen rohkem rõhku jooksmisele. Seekord on hoopistükkis selline tunne, nagu oleks peale pikka puudumist suusatamises suvetööle jäetud. Laupäeval ja eile Haanja suusastaadioni lähedasel lamedal maal "uisutasin" esialgu 40 min ilma keppideta, seejärel võtsin abiks klassikakepid (st. veidi lühemad, et õlga säästa). Esimesel korral jõudsin umbes viisteist minutit, teisel kakskümmend.
      Keskpäeval oli tõeline alpipäike, vaja läks ka päikeseprille, pealelõunal tekkisid pisut navitrollalikud vaated lume ja suurte rünkpilvedega.

Navitrolla - Muutumine on raske aga hea - 2011