Haanja jõulumatk 2014

Õhutemperatuur miinus 6*C - Mõõdukas  põhjakaare tuul 3-4 m/sek - Lund umbes 8 cm, ennelõunal sajab juurde.

Seekordne Haanja jõulumatk on teistsugune kui mullune. Maa on valge, osavõtjaid on veelgi rohkem (ligi 300 inimest, kolm koera), rada läbitakse vastassuunas. Nagu ikka, läheb kümmekond jooksjat ees teele, seekord on nende hulgas ka mõned tugevad naisorienteerujad (Airi, Eleri; Karmen?). Teistpidine ring on isegi parem - pikk ja tuim suuri teid mööda Plaani Jaanimäele minek läheb matka alguspoole reipamalt kui lõpul ja Vällamäe tõus ei väsita jalgu liiga vara. Kaks toitlustuspunkti kolme asemel on paras, seekord ei veedeta neis ka ülearu aega rahva järgi ootamisega.

Suur arv osavõtjaid lisab matkale tempot, võistluslikkust, mis sest et ametlikult aega ei arvestata. Juba eelmisest aatast mäletan, et korraks pildistama jäädes ei suutnud kuidagi oma kaaslastele järgi jõuda. Kui oled võsas, tihnikus või risus, ei ole palju möödamineku võimalusi, olgugi, et suudaks parasjagu kiiremini liikuda. Seekord on konkurents grupi eesotsas püsimisele veelgi suurem. Iseloomulik on ühes kohas, kus eesminejad tegid väikese vea ja pidid grupi juurde tagasi pöörduma, kuuldud lause: "kaotasime viiskümmend kohta". Kui hakkab hämarduma, hakkad juba vaistlikult lisama tempot, et enne pimeduse saabumist võimalikult kaugele jõuda. Kogu päeva liikumistempos ja meeleolus on sarnasust kõndides läbitud rogainiga, kus samuti, mida lähemale lõpp jõuab, tekib hasart liikuda üha kiiremini.
Arvestades eelpooltoodut, pole imestada, et hoolimata lumikattest jõuame Haanjasse tagasi varem kui eelmisel aastal, kella 16-ks. Saab veel pealambita hakkama, kuigi ilmselt mitte kauaks.
Muidugi oli ka võimalus valida rahulikum tempo, mida samuti kasutati.

Hiljuti lugesin Maalehest, kuidas Haanja looduspargis elav tuttav talumees kurdab, et ei saa looduskaitseliste piirangute tõttu oma metsas küttepuidki teha. Metsa seisukord Haanjamaal tõesti silma ei rõõmusta. Sarapuuvõsa ja vaarikavarretihnikud kuuluvad loomulikuna teedevaba metsaskäimise juurde, kuid maas vedelevat risu ja harvendusraiet ootavaid tihnikuid on minu pilgule liiga palju. Kas riik tõesti tahab, et Haanja aladel kasvaks paarisaja aasta pärast ürgmets, või on tegu lihtsalt soovimatusega looduspargile metsnik/pargivaht/inspektor palgata, kes suudaks kontrollida, et harvenduse ja mahakukkunud puude koristamise asemel lageraiet ei tehtaks?

Kõik pildid on võetud siit: Võrumaa Spordiliidu pildigalerii / Külli

Veel kord Pihkva 2014

Novembri viimane nädalavahetus, Pihkva. Seekord siis plaan lisaks jõulueelsele shoppingule veidi rohkem ka linnaga  tutvuda. Oli selle hilissügise üks külmemaid päevi (-10), ei olnud just mõnus ilm ekskurseerimiseks.
Pihkva linn on algselt rajatud Velikaja ja Pskova jõe vahelisele kõrgendikule ja aja jooksul kasvades on olnud ümbritsetud viie ringmüüriga, millest on säilinud kolm. Kindluse (Krom, Kreml) peamiseks vaatamisväärsuseks on rohkete ikoonidega õigeusukirik, müürid ise on tühjad ja igavavõitu.
Kohe väravatest sisse minnes on vanade müüride jäänused, nimetatud "Dovmonti linnuseks". Dovmont on kindlasti leedu päritolu, Daumantas, aga millega seoses ma seda peaksin teadma? Mälu värskendamiseks läheb vaja interneti abi - ahjaa, tegu on Latgale rattamatkast (vt. osa "Kristus-Kuninga mägi") tuttava leedukate esimese suurvürsti Mindaugase sugulasega, kes osales tema tapmises armukadeduse motiividel, kuid oli järgmisel aastal sunnitud Pihkvasse põgenema. Kus ta siis osutus edukaks väejuhiks leedulaste vastu ja sai seetõttu Pihkva vürstiks.
Kuni Peterburi linna rajamiseni oli Pihkva üks Loode-Venemaa tähtsamaid linnu. Oma ajaloo jooksul on ta olnud mõned korrad ka eestlaste valduses (Sakala vanema Lembitu sõjakäik, Vabadussõda).

Pihkva Krom (Kreml)
Vasakul Velikaja, paremal Pskova jõgi 

Kuldne kaldapealne 
(ametlik tänavanimi: Sovetskaya naberezhnaya) 

Värska KoKu jooks

Mulle ei sobi külm ilm ja ei meeldi pikad ühisstardiga orienteerumised. Oktoobri lõpul heameelega soos jalgu märjaks ei teeks ja külma vihma ja tuulega jookseks üldse sisehallis. Traditsiooniliselt kasutatakse Koku orienteerumisjooksul osaliselt vanu ja vähendatud infoga kaarte, mis lisab eksimisvõimalust ja seetõttu tempo languse ja külmetamise ohtu. Seetõttu pigem hoiduksin kõrvale sellest üritusest. Kui poleks olnud ainult Epu järjekindlat pealekäimist ... Oma peamise võitluskaaslasega soovidega tuleb arvestada, nii olimegi 25. septembri hommikul Värskas, et sealt bussidega B-raja stardikohta Väike-Nedsaja külla sõita. Sealsamas oli Epp käinud eelmisel aastal Eesti MV-l pikal rajal ja mina olin aastaid tagasi orienteerunud Värska kandis (4-EST-il ja pika raja EMV-l).
Kartused halva ilma suhtes õnneks ei täitunud. Mitu päeva järjest oli olnud kuiv ja oktoobri kohta väga külm ilm, mis isegi soode pealispinna mitme sentimeetri sügavuselt jäätanud oli. Mõnes kohas said jalad veidi niiskeks (kuid mitte läbimärjaks), kui tahedast pealiskihist läbi vajusime.
Rada (nihuta vaatamiseks kaardiakent)
Et eralduda suurest rahvamassist, tegime 1. punktiga veidi iseäraliku teevaliku, mida käigupealt veel muutsime, mis kokkuvõttes lõppes mitmeminutilise veaga. Paariminutiline viga tuli ka kolmanda punktiga. Järgnevad lühietapid liikusime koos suurema valdavalt kõndijatest koosneva grupiga, millest lõpuks saime sörkides ette ja jäime liikuma koos ühe meespaariga. Kellest oli palju abi  (meist neile ka) järgnevas reljeefikaardi osas. 11KP (esimene peale reljeefikaarti) oli paras pähkel - ükskõik, kas minna otse, vasemalt või paremalt - ei tundunud olevat ühtegi täiesti kindlat liikumisteed kahe tipukese leidmiseks madala reljeefiga "sigrimigrist". Lähenesime paremalt piki valli, kuid ikkagi jäime punkti piirkonnas kõhklema. Meid aitasid kiiresti kohale KP-st väljuvad klubikaaslased A-rajalt. Pärast punktist välja joostes aitasime ise järgmisi tuttavaid. (Vastavalt reglemendile on KoKu jooksul koostöö lubatud).
Edasi oli vaja vaid kiiresti joosta ja mitte teha suuri vigu. Mis õnnestus kuni viimasesse KP-sse viiva etapini kui pool-lagedatel esmalt võssa ja siis põdrakanepi tihnikusse "kinni" jäime, mistõttu tegime lõpuks suure ringi asfaltteed pidi. Eks me olime natuke liiga paremale kaldunud ka, nagu meil mõlemal kombeks.
Finishisse jõudsime siiski enne kolme tunni täitumist, mis 15,1 km pikkuse raja kohta on täitsa hea tulemus.
Ahjaa, üks joogipunkt oli otse Värska Vee tehase lao kõrval, kus sai 3 sorti kohaliku joogi vahel valida ...

Tiimikaaslased mõtlevad sageli ühtemoodi, isegi kui eraldi poes käivad

Hilinenud pildid ...

... tänavuselt rogainieelselt vastupidavustreeningult, mis seekord oli vaid kõnd tööpäeva õhtul 12 km tasasel maal ümber järve (ei ühtegi jooksusammu, võrdluseks 2013).

Soontaga rogain

Tänavuse TA OK rogaini eel oli probleemiks, kuidas mitte üle koormata tänavu kahel korral vigastatud, kuid hiljuti terveks saanud jalga. Paar korda olin septembris umbes 10 km päevas jooksnud, kuid vigastatud lihased ja kõõlused andsid pärast seda valulikkusega märku, et rohkem oleks liiast olnud. Olin valmis ka rogainist loobuma, kuid Epp ei leidnud endale uut võistluskaaslast. Peale mitmekordset kaalumist tundus kõige mõistlikum jalga säästev taktika selline: igas tunnis joosta (sörkida) maksimaalselt kuni 2 km (kokku siis kuni 16km) ja et veelgi tempot alla lasta, tuleks igas tunnis teha mobiiltelefoniga vähemalt üks pilt. Üldjoontes see taktika toimis hästi, jalg jäi terveks. Viimased kaks tundi läksid küll teid mööda joostes ja ilma piltideta, kuid eelnevalt oli jäänud osa "sörgilimiidist" kasutamata. 

Suuremaid vigu õnnestus vältida, ja nii läbisime täpselt kogu planeeritud distantsi, kokku 30 linnulennulist km. Kaardilt kurvimeetriga mõõtes sain 36 km, sellest sörki umbes 12-13 km. Oli ilus sügispäev: sajuvaba, sooja 13-14 kraadi.

Ei tea, kas suurem osa rahvast läks põhjapoolsele kaardiosale või hajutas massid võistluskeskuse paiknemine kaardi keskel, kuid millegipärast tundus, et nägime rajal vähem inimesi kui eelmistel aastatel. Osa teekonnast läbisime koos OK Ilvese 60+ naisveteranide võistkonnaga, kellega meil oli sarnane planeering ja ka liikumiskiirus. Joogipunktis (38) läksid meie teed lõplikult lahku, meie kui nooremad üritasime võtta ära ka veidi kaugemal asetseva 58-nda KP. Selle punkti valimise ainsaks õigustuseks oli võimalus (et mitte öelda kohustus) mööda teid joosta, mida me oma jõuvarude piires ka tegime. Sealt edasi oli juba suund "kodu" poole. Mööda teid püüdsime sörkida. Eelviimases, 30-ndas punktis olime 49 minutit enne kontrollaja lõppu ja läksime ründama ka 25-ndat. See ei läinud just kõige kiiremini, kuna mets oli kohati tihe ja risune, eriti punktist lahkumise suunal. Kolm minutit ja seitse sekundit enne kontrollaega olime siiski finishis! Pärast, ümberriietumisel kannatasin peaaegu lakkamatute lihaskrampide käes (vähese treenituse viga!), kuid järgmiseks päevaks lihased väga valusaks ei jäänudki. Igal juhul ei suutnud need rikkuda rõõmu ilusasti veedetud päevast. 

Kütioru jooks 2014 vs 2013

9 km ja 230 tõusumeetriga Kütioru jooks oli mul selle aasta esimene "puhas" st. ajutegevust mittenõudev jooksuvõistlus. Sääremarjalihase osaline rebend veebruaris ja mingi imelik sääre eesmiste lihaste probleem jaanipäeva paiku tekitasid mõlemad paarikuuse treeningpausi, ning vormi puudumist pole ju mõtet võistlustele kontrollima minna.
2013 aeg: 1 tund 12 minutit
Tänavu on olnud pikad treeningpausid, kaalun 3 kg rohkem kui mullu, rajal kõndisin rohkem (kuna lõpuosas väsisin vähema treenituse tõttu).
2014 aeg: 1 tund 6 minutit!
Järelikult on siis ka palju positiivset vahepeal toimunud: mõningane raja tundmine, parema haakuvusega jalatsid (Salomon Speedcross), Hispaanias mägedes käimise järgselt kõnnin tõuse kiiremini, rada oli kuivem (liidrite aeg ka veidi mullusest kiirem). Eelmisel aastal muuulgas eksisin korraks rajalt, kui eesjooksjad silmist kaotasin.
Mitte et Kütioru jooks oleks mu lemmikjooks (see on selleks liiga raske), kuid järgmisel aastal loodan jälle platsis olla.

Rattakompuuter

See, et me Haapsalu X-dreamil  isegi ei üritanud rattaralli punkti võtta, jäi veidi hinges kripeldama. Ülle ei suutnud kodustada oma tütre odomeetrit, Koidu ei suutnud enda oma nullida ja mina olin küll ostnud endale eelmisel õhtul ühe, kuid ei jõudnud ajapuuduses isegi selle pealepanekuni.
Nädalavahetusel pani Sander selle mu rattale peale. Tore asjake, näitab aega ja kiirust ja 100 meetri täpsusega ka läbitud distantsi. Endale üllatuseks sain teada, et  rahuldava kvaliteediga kruusateel sõidan ainult paar km/h aeglasemalt kui asfaldil.

Haapsalu X-dream

Haapsalu X-dreamist on päris raske kirjutada. Lisaks võistlusest saadud eredatele muljetele on ka teised, mis on seotud mälestustega aastate tagant, kui elasin siin. Et kauguse tõttu ei olnud senise tiimiga kevadel väga plaanis Haapsallu etapile tulla, kujunes ka võistkonna koosseis veidi teistsuguseks, Haapsalu-keskseks. Ka Ülle on siin aastaid elanud ja töötanud ja Koidu elab praegugi Haapsalu lähedal, kuigi käib Tallinna tööle.
Korraldajate plaan meelitada B-kaid järgmisel hooajal A-rajale tulema meie puhul kindlasti ei toimi. Joosta ega rattaga väga pikalt sõita ei jaksa, kanuuga sirgelt sõuda ei oska, kõrgust kardame ja külma vette minna ei taha. Meie eeldatav tulemus on 2 x meeste võitja ajast (ennustatud 4t 10m), seega oli ette näha, et AB-ühisrajal läheb käiku kogu kontrollaeg ja mõnest KP-st tuleb ka loobuda.
Stardis ei saanud kohe ülesandest aru, alles siis kui rahvamass tornide poole liikuma hakkas, hakkas mõte liikuma. Tornidelt leitud arve liites saime tulemuseks 10, ja et see tundus imelik, otsustasime (isegi ei tea miks) võtta 10 punkti 11-st, kuigi tuli võtta x+y+z punkti 10-st. Kas see oli nüüd korraldajate rafineeritud taotlus või juhus, kuid mulle tundus, et enamik võistkondi suundus esmalt 46KP linnuvaatlustorni juurde. Kohale jõudes oli ilmselge, et torni kõik korraga ei mahu, suundusime ruttu järgmisse punkti. Haapsalu linnas sai lisaks jooksmisele (seda oli tõesti palju) ka aia alt läbi pugeda ja mahajäetud hoonest punkti otsida. Oli võimalus ka saarele minna, kuid esialgu ei soovinud me veel riideid märjaks kasta. Kui lõpuks torni tagasi jõudsime, olime seal vaid turistidega koos. Lossihoovis vahetusalas siiski veel jalgrattaid oli.
Edasi viis tee üle vana raudteetammi (kus nüüd on kergliiklustee) raudteejaama lisaülesande juurde. Tuli roomata rongi alt ja ronida mitut moodi üle ja läbi vagunite. Ootejärjekord enam väga pikk ei olnud, kuid ka keset ronge tekkis mitu seisupausi. Lahkudes oli tunne, nagu kiiver oleks mitmest kohast mõlkis ja särk määrdunud, tegelikkuses oli õnneks kõik OK. Paralepa-Pullapää metsast  saime 3 punkti jalgrattaga enam-vähem rahuldavalt kätte naiskonnakaaslaste juhtimisel, kes olid siin varem orienteerumas käinud. Järgneva asimuutülesandega näitasime üles liigset naiselikku arutlemist ja kõhklemist. Kuna ligiduses  ei olnud enam palju võistkondi, tundus ohutum valida pikim variant Ungru lossi varemete kaudu, selle asemel et minna otsima angaaride või vallide hulgast, kuna neid pidi teadaolevalt ikka palju olema. Puuvirna otsa saime vaevaliselt (ärasõidu poolne ots oli oluliselt halvemini ületatav kui tuleku poolne). Laia haisva kraavi ületasime sealtsamast leitud tokkide abil, järjekorda enam ei olnud. Seejärel toimus järgmine pikem arutluspaus teemal, et kas rattaralli teel olevasse ainsasse punkti (KP21) tohib läheneda vastassuunast.  Kuna me selles osas konsensusele ei jõudnud, tundus targem jätta see punkt vahele, et jõuda kindlasti kanuud sõitma.
Kohale jõudes kallasime esmalt kanuu veest tühjaks. See ei tulenenud ettenägelikkusest madala veeseisu suhtes, vaid meie vähesest vedamisjõust kaldal. Et Haapsalu tagalaht on nii madal, tuli kõigile üllatuseks, kuigi mingi loogiline seos ilusa ilmaga ja läänetuulte puudumisega sellel ilmselt võis olla. ( Riigi Ilmateenistuse  lehelt hiljem järgi vaadates oli Haapsalu sadamas veetase 06.09. pealelõunal 14-16cm alla nulltaseme). Me istusime kanuuga haruharva põhjas kinni, kuid liikumiskiirus oli küllaltki aeglane ja olime sunnitud taas rada 2 KP võrra lühendama, et rulluisu vahetusalasse jõuda. Korraldajate teade, et "te jõudsite küll kontrollaega, kuid siiski soovitame võtta ainult KP32" tõi ootamatu muutuse juba koostatud tööjaotusse. Ruttu uus plaan: A ja C jooksuga, B rattaga - meie olimegi need, kel ei olnud mingit kasu uiskude kasutuselevõtmisest.
Rattaga tagasi lossihoovi, kus suusahüpe laste plastsuuskadega 2 meetri kõrguselt mäelt ei tulnud Koidul peale kuue ja poole tunnist pingutust kergesti, kuid lõppes siiski positiivse tulemusega. Järgnev pilk kaardile viimasele jooksuetapile - kas meid tõesti aetakse roostikku? Jah, nii see oli, lisaks veel mutta kah. Igale poole polnud eesliikuvad võistkonnad roo sisse tunneleid jõudnud joosta ja nii tuli ületada madalaid lahesoppe, igal sammul pahkluudeni kuulsasse Haapsalu ravimutta vajudes.
Jäänud oli veel viimane lisaülesanne - tõmmata üks võistkonnaliige köite abil üles KP juurde. Teisi vaadates tundus asi lihtne olevat, kuid esimese hooga ei saanud me Üllet maastki lahti. Millegipärast arvasin, et plokisüsteemide abil on seda kerge teha, tegelikult tuli mängu toores jõud ... mis lõppes paar meetrit enne eesmärgini jõudmist ... et ühiselt pingutades siiski edukalt lõpuni jõuda.

Ajal, mil Haapsalu Kultuurikeskusse koguneti autasustamiseks ja lõpupeoks, sõitsime Koiduga vana raudteetammi (s. t. esimese rattaetapi tähistatud lõiku)  pidi koju / ööbima. (Ratta ja suurte kottidega ju pittu ei lähe). Parasjagu oli  ilus päikeseloojangu järgne aeg mere ääres, samasugune nagu aastaid varem kodutänavast võisin näha ja millest nüüd sisemaal võin ainult unistada.


Kaart 1
Kaart 2

Võru linnapäevade orienteerumine

230-aastase Võru linna juubelipidustuste kavva kuulus seekord ka võistkondlik orienteerumismäng "Võru linna lugu". Eelreklaam lubas, et edu tagavad Võru linna ajaloo tundmine ja kaardilugemise oskus. Meie võistkond koosseisus Epp, Kadri, Ülle ja mina oli kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas Võru kesklinnas koos neljateistkümne konkureeriva võistkonnaga. Olgu selle ajalootundmisega kuidas on, kuid kaardilugemisega saame kõik hakkama. Stardis jagati võistkonna peale kiletasku 15 kokkuklammerdatud sinise paberiga, igaühel 4 vihjet, mis aitavad kontrollpunktini jõuda. Avatud oli vaid üks vihje kontrollpunkti kohta, lisavihje saamiseks tuli klambreid lahti teha, kuid iga avatud lisavihje võttis punkte maha. Hmm... aga kaarti ju polegi!
Mahe hilissuviselt soe ilm asendus jaheda vihmahooga just stardi ajaks.
Läksime! aga kuhu?... Paarkümmend meetrit eemal Maarika lillepoe kõrval hakkasime hoolimata vihmast ja liikumasundivast kärsitusest vihjeid lugema ja piirkondadesse sorteerima: üks punkt vist kiriku platsi kandis hoovis, üks vist vanal staadionil, üks kindlasti Roosisaare silla juures, üks kusagil Kreutzwaldi (end. Riia) tänaval, kaks kultuurimaja kandis, jäätee algas ehk Petseri tänava otsast jne... jne... Paari esmasvihjet ei õnnestunud üldse "lahti hammustada". Esialgu suundusime kirikuplatsi poole, kus haljasalalt leidsime esimese kontrollpunkti; tegime ringi ümberkaudsetes hoovides, kuid teist punkti ei leidnud ... Edasi Kreutzwaldi tänavat pidi Roosi tänava suunas, aga Riia tänava punkti sellel lõigul ei olnud... Staadioni kõrval oli kontrollpunkt, mis meie arvates oleks pidanud asuma hoopis kultuurimaja kandis ("laulupeo koht"), ja polnud punkti, mis oleks pidanud asuma staadionil ("haridusasutuse kehalise kasvatuse tundide pidamise koht")... Ühesõnaga, enamus meie esialgsetest punktileidmise plaanidest olid segamini paisatud. Üks oli kindel, tuli unustada kindlakäeline linnaorienteerumine stiilis "KP-st  nr x - kirdepoolse (leht)puu lõunaküljelt" , KP-ni nr y - aia sisenurgani loodepoolse majakese küljes" ja tuletada meelde algaja orienteeruja punktide OTSIMISE KUNST. Ajalooviktoriini vääriliste vihjete lahendamiseks tuli appi võtta teadmised lapsepõlvest (Epp), helistamine asjatundjatele (Kadri), veidi oli abi ennelõunal internetist (näiteks siit:  http://www.eestigiid.ee/?CatID=83 ) loetust (Ellen). Nii avanesid meie ees igatsetud vaated kontrollpunktile "talitee algus" meetodiga: "lähme vaatame sinna pargi kõrvale randa ka", kontrollpunktile "hotell London" telefonikõne ja hoolika tagasivaatmisega peale tänavaületust, kontrollpunktile "piiritusevabrik" telefonikõne ja varasema interneti-kasutamise kokkulangeva tulemusega, kuidagi loomulikult tekkis "piiritusevabriku" kõrval Kadrit oodates mõte, et kas mitte koolilapsed staadioni puudumisel sealsamas kõrval juudipargis mitte ei käinud jooksmas jne... jne... Peale esimest ehmatust, et me ei leia ilma kaardita midagi üles, oligi veidi ootamatult järgi jäänud ainult mõned lahendamata vihjepaberid. (Need, kus käinud olime, kogus Ülle taas kilekotti kokku.) Paar tükki, mis eriti lootusetuna näisid, said ühe vihje võrra lahti tehtud ka. Mille tulemusel selgus, et üks punkt on ilus kivimaja Jüri tänaval ja et kirikuplatsile peame taas koolihoovi "kammima" minema. See punkt oli tegelikult tänaval, sest hoov oli remondi tõttu suletud, olime sellest esimesel ringil üsna lähedalt mööda läinud. Siis tuli Üllele meelde, et Jüri tänava teises otsas (kust me enne just tulime) on endine postimaja, mis võiks küll olla ilus endisele linnapeale eramajaks sobilik kivimaja, ja et aega oli veel piisavalt, lippasime sinnapoole, võttes vahepeal paar võistluskeskuse lähedusse jäävat kontrollpunkti, mille olime planeerinud jätta lõppu. Järgi oli jäänud veel üksainus punkt, mis esimese vihje alusel oleks pidanud asuma kultuurimaja "Kannel" aias või äärmisel juhul mõnes lähedases hoovis. Üks punkt oli "Kandle" kõrvalt meil leitud, aga üks oli puudu. Saatsime välejalgsemad Postimaja juurde ja läksime ülejäänud "Kandle" juurde, sisenesime ka suletud väravate vahelt Kandle aeda. Viimases hädas sai üksteise järel vihjeid avatud, kuid ka lõplik vihje juhatas meid otse Kandle aeda. Seal meil siiski kaua otsida ei lastud, sest õhtuse etenduse korraldajad ajasid meid minema. Finišeerisime kindla teadmisega, et ühte punkti ei saanudki kätte.
Tõehetk saabus mahalugemisel, s.t. kõik 15 kontrollpunkti olid võetud. !!!???
Tagantjärele on raske kindlaks teha, kuidas nii läks, et see kaart jäi peale punkti läbimist kõrvale panemata?
Igatahes oli väga lahe ja lõbus üritus.
Tänud korraldajatele ja toredatele võistkonnakaaslastele.

Venemaa, Pihkva piirkond 2014, väga lühidalt turisti pilguga

Mida nii väga jõuabki näha ja kogeda pisut üle kahe ööpäeva jooksul, peale 22-aastast vaheaega? Paralleelselt meiega on elu Venemaalgi kõvasti edasi läinud, aga keskealistele leidub ka mõndagi minevikku meeldetuletavat. Inimesed on sõbralikud, riietuses eelistavad veidi tumedamaid ja tuhmimaid toone, kuid ei torkaks millegi erilisega silma, kui tuleksid Eestis vastu. Enamus autosid on meie mõistes üsna normaalsed, kuid üllatavalt palju näeb teedel ja parklates avariitunnustega autosid. Zigulisid näeb muidugi rohkem kui Eestis. Pisut hirmutav oli pühapäeva pealelõunal tagasiteel laagrist Pihkvasse (u. 50 km jooksul) näha kaht teelt väljasõitnud autot (+ veel üht, mis oli teeservas juba reedel).
Riigipiir: Reedel minnes ootasime ootasime 2 tundi "eikellegimaal", pühapäeval tagasi saime ilma järjekorrata.
Raha: Vanasõna "Parem 100 sõpra kui 100 rubla" on praegu veel tõesem kui varem, sest 100 rubla vastab ainult 2,1 eurole. Väga harjumatu on jälle poes hindasid arvutada. Bensiin on peaaegu poole odavam kui meil, muude kaupadega on nii ja naa.
Loodus: Võsa ja ilusad männimetsad. Teeservades kasvab üsna palju Sosnovski karuputkesid, kuni selleni, et need on Pihkva servas vallutanud terve suure heinamaa. Hõbejärves (Serebryanoye ozero, see mille ääres laagris olime) - oleksin oodanud kollaka/pruunika tooniga vett, nagu Lõuna-Eesti metsajärvedes, kuid vesi oli sinakashallikas (sinisavi värvi), tõesti nagu hõbedakarva, ja seejuures üsna selge.

Vaatamisväärsused (need kus käisime):
Vana-Irboska (Starõi Izborsk) - linnus ja veerohked allikad. Linnuse ajaloo kohta on veidi kirjutatud Vikipeedias. Kindlasti tasub minna ka alla järve äärde, kus järsust mäeküljest voolab välja kümmekond veerohket allikat (summaarne veehulk infotahvli andmetel 3,5 liitrit sekundis).

Pihkva (Pskov) - oblastikeskus, elanike arv 203 000 (2010). Kesklinna me ei sõitnud. Külastasime kaht äärelinna kaubanduskeskust (24h avatud supermarketi tüüpi LENTA't ja erinevate suuremate ja väiksemate poekestega PIK60't), käisime linnnaäärsel künkal Aleksandr Nevski monumendi juures.

Kokkuvõtteks, Venemaa on lähedal, aga riigipiiri tõttu ka kaugel. Loodan, et järgmise külastuseni kulub vähem kui 22 aastat, kindlasti tahaksin väga minna Peterburi.

Venemaa, ALEK'i auhinnavõistlused 2014

Peale 22-aastast vaheaega käisin jälle Venemaal, koos Võru orienteerumisklubiga Pihkva ehitusfirma ALEK'i auhinnavõistlustel. Võistlused toimusid Hõbejärve (Serebryanoye ozero) ääres, umbes poolel teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel. Ööbisime sealsamas
telklaagris, teisel pool järve oli aga Pihkva dessantväelaste suve-, pere- vms laager. Ka eelmisel aastal olid võistlused olnud samas kohas, ühtekokku oli tegu järjekorras 23. ALEK'i auhinnavõistlusega.

Mia Mai kaart ja osavõtutunnistus

Orienteerumisprogramm sisaldas öist teatevõistlust reede hilisõhtul/ööl ning kahepäevast eraldistardist individuaalvõistlust järgenvatel päevadel. Lisaks oli laupäeval ka muid üritusi: takistusriba lastele (individuaalvõistlus), võistlus peredele, traditisooniline ehitajate takistusriba ("Stroiindustrija") ning süstasõidu võistlus viisnurga kujulisel trajektooril. Pidu (loe: vali muusika) küll siit-, küll sealtpoolt järve kestis esimesel ööl hommikutundideni, teisel ööl veidi üle südaöö. Eelmise aasta kogemusele tuginedes oli Epp ettenägelikult muretsenud endale kõrvatropid, ülejäänud said melust osa. Tagatipuks algas hommik kl 8 paiku reipa äratusega - valjuhääldist kostus iginoor hommikuvõimlemise laul.  ( Youtube's Vladimir Võssotski esituses).

Kollane on SFR -kiip

Laagri ümbruses oli imeilus männi parkmets, kaugemal ka raismikke ja noorendikke, kuid kõik kaardil täistatud rohelise astmed olid paremini joostavad kui Eestis. Kaardid olid korralikud (ei esinenud häirivaid vigu). Venelastel on kasutusel oma elektrooniline märkesüsteem SFR - näpule kinnitatakse painduv plastribake ja vajutatakse näpuga KP jaama. KP jaamad asusid KP tähise kõrval puutüvel. Päevaste võistluste rajad olid liiga sarnased (liiga vähe KP jaamu?) - laupäeval sain endale juba esimese KP juures kaaslaseks esimest korda orienteeruma tulnud vene poisi, kellege meil olid ühised esimesed 4 KP-d. Ka pühapäeval kohtusime uuesti ja samuti järgnes jada samu KP-sid. Öisel võistlusel kasutati hajutust ja 25 võistkonda said kaasa GPS-jälgimisseadme, mille asukoht e. võistluse käik ka ekraanile projitseeriti. Öise võistluse järgsel päeval avastasime mõlemad Epuga nahalt sügelevaid sinakaid villikesi - kas tõesti Sosnovski karuputke kõrvetus? - öösel ei näinud siiski ühtegi kahtlast taime.
Tavapäraselt olid Võru orienteerujad tugevad, paljud jõudsid autasustamispjedestaalile. Ka minul õnnestus saada N50 klassis esikoht. Auhind oli selline:

Seltskondlikel võistlustel oli meie parimaks perekond Karjuse noorte võistkond - Stroiindustrija 3 koht.










 Korraldajate kodulehekülg (vene keeles).

Vidzeme läänepoolne osa 2014 - väike taastutvus

Burtnieki rand

27-29. juulil Lätis, seekord 3-päevane reisikene. Kuna ilmad olid kuumad, siis said kohe võetud plaani ujumised meres ja et sõit ei tohi olla liiga pikk. Esimene öömaja oli mõeldud Eestisse Kabli kanti, et aga Võru- Pärnu teed olime korduvalt sõitnud, tegime poolel teel plaani ümber ja keerasime enne Karksi-Nuiat Lätti. Lilli piiriületuskohas selgus tõsiasi, et kuigi auto konditsioneer justnagu töötas, oli väljas +29 kraadi käes ikkagi jahedam kui autos. Edasi sai sõidetud nii nagu veel üsna hiljutises minevikus tavaks - aknad lahti.

Burtnieki kirik

Esimese  peatuse tegime Burtnieki kiriku juures ja siis sõitsime mõned kilomeetrid edasi samanimelisse külasse, et järves ujuda. Burtnieki järv on Lätis suuruselt neljas järv, üsna madal (maksimaalselt 4,1 meetrit). Sügavaks läks tõesti pikkamööda ja servas oli vesi "soe nagu supp", õnneks kaugemal siiski jahutas. Vesi oli väga hägune, isegi sogasem kui Emajões. Burtnieki külas on ka väsinud moega mõisamaja, kuid park selle ümber kenasti hoolitsetud. Kunagi olid seal kõrval kõrgel kaldal ka linnusevaremed, mille kohale on ehitatud kolhoosikontor, seegi on nüüdseks mahajäetud.
Järgnevalt sõitsime läbi Aloja ja  Staicele Ainažisse. Tee kulges pikalt paralleelselt Salatsi jõega, Tegime ühe kõrvalepõike punase liivakivipaljandi (sarkanas klintis) juurde.

Lemme rand

Ainažist tulime taas Eestisse mööda vanemat mereäärset teed. Esialgu planeeritud Ranna Kodu kämpinguni ei sõitnudki, sest ettepoole jäid suured RMK telkimisalad: Krapi ja Lemme. Neist viimases õhtul oma telgi püsti lõimegi. Väravaputkas sissesõiduraha kasseeriv administraator ütles, et möödunud kuumal nädalavahetusel oli siin olnud väga rahvarohke, kuid täna ei tohiks olla probleemi telgikoha leidmisega.
Päikeseloojang oli ilus, kuid lääne pool paistvad pilvevallid andsid märku peatsest ilmamuutusest. Öö oli siiski kuiv ning jahedus oli hea peale päevast leitsakut.

Limbaži linnusevaremed

Teine päev sai ringi kolatud Salacgrivas ja Limbažis, supeldud Pärnu-Riia maantee äärses meres, käidud Igate ja Birini lossi juures. Otsisime ka auto konditsioneeri täitmise võimalust, kuid kasuliku tulemuseni ei jõudnud, hoolimata lätlaste vastutulelikkusest. Õnneks läks ilm pealelõunal pilviseks. Kui Saulkrastisse jõudsime, oli seal hoovihm just lõppenud. Käisime veelkord ujumas ja sõime vabaõhukohvikus ning hakkasime ööbimispaika otsima. Plaan oli telkida Zvejniekciemsis Juras Priede kämpingus. Sinna kohale jõudes algas uus äikesevihm. Käigupealt võtsime vastu otsuse, et võtame siiski kämpingumajakese. Pärast ringi vaadates selgus, et seal telkimiskoha leidmine väga lihtne poleks olnudki, kogu territoorium oli üsna tihedalt majakesi täis pikitud. Asukoht ise oli suvitamiseks väga meeldiv - kohe aia taga algas liivarand, parem kui Saulkrasti keskuses.
Järgmisel päeval nautisime veel veidi kämpingus suvitamist, seejärel käisime Riias poodlemas ja sõitsime tagasi kodu poole. Õhtupoole tuli mitu tundi äikesevihma.

Igate loss (mõis)

i

Birini loss (mõis)

Zvejnikciemsi rannas

Vihm (mitte meil)

Riia, Gertrude tänav

Suvine Tartu ja Tallinn

Tartu botaanikaaias

Tänavu sai suvepuhkuse ajal tavapärasest rohkem Tartus oldud - vanematekodus vaarikaid korjatud ja muid välitöid tehtud. Sekka mõni külaskäik tuttavate juurde. Suvine Tartu on rahulik koht - tundub et vaid  tööle jäänud tartlased, suvilata penisonärid ja üksikud turistid on siin. Ilmad olid (ja on jätkuvalt) palavad. Hea mulje jäi botaanikaaiast, kuhu võib päevasel ajal lihtsalt jalutama ja lilleilu nautima minna. Kahjuks ei ole veel jõudnud ühelegi kontserdile.

Eriti julged teletorni serval

Käisin ka Tallinnas, kuid selle sõidu nurjas jala kõõluste paistetus ja valulikkus. Seetõttu eriti palju ringi ei saanud liikuda - veidi jalgsi südalinnas ja autoga botaanikaaias ja teletornis. Tallinna botaanikaaed jätab Tartu omast lahjema mulje - suurt territooriumi ei ole suudetud hästi täita, palju on lihtsalt lagedat murupinda. Teletornis käisime õhtul restoranis kukeseenesuppi söömas, samas akna taga rõdul tegutsesid kõrgust mittekartvad inimesed, et valmistada ette köielaskumisrada.
Oma jala vigastusjärgsest ülekoormusest ei ole just meeldiv kirjutada, kuid see häirib tugevasti juba igapäevast elu, sportimisest rääkimata. Kui nii edasi läheb, tuleb järgmist kirjatööd rogainist või X-dreamist kaua oodata, kuigi olen endale lubanud, et seni kui need emotsionaalset laengut pakuvad, püüan siiski muljeid jagada.

6 tundi Oraval, rogaini Euroopa MV aegu

Tundub kohatuna kirjutada enda 6-tunnisest "võistlusest" Oraval, samal ajal kui mitusada võistkonda pingutas 24 tunni kestvusorienteerumise ehk rogaini Euroopa MV-l. Tundus kohatuna magada peale 6-tunnist metsaskäiku oma voodis, teades et paljud head tuttavad müttavad ikka veel pimedas metsas - kes medali, kes enese proovilepaneku nimel. Kasutades sama maastikku, kaarti  ja kontrollpunkte.

24 tunni start. Kõigil on veel rõõmsad näod...

Tore ikkagi, et neile kes mingil põhjusel ei saanud /tahtnud pikal rajal osaleda, oli võimalus väikese võistlusmomendiga treeninguks. Üllatav oli, et Orava lähedal (aga kaugele ju 6 tunniga ei jõua), oli maastik tehniliselt väga lihtne, koosnedes 600 x 600 meetriste ruutude võrgustikust. Liikusime koos Epuga peamiselt teid ja sihte pidi, kokku kogusime 22 linnulennulist km (kurvimeetriga mõõtes 27 km). Kui oleks tulnud pikale rajale, ei oleks paha olnud teha eeltreeninguks sooskõndi, kuigi enne muraka/jõhvika hooaega oleks selleks võib-olla raske motivatsiooni leida.
Mingi kripeldus end 24 tunnisel proovile panna siiski on, seekord lihtsalt ei olnud see kord.

Aidu X-dream

Kiviõlis olen lapsepõlves väga korduvalt käinud (vanaema kodu, kus suved veetsime, oli 8 km läänes Sondas), Maidlasse tollal asja polnud. Ka 1989. aastal, kui roheliste rattaretkel Ida-Virumaal käisime, istusime Püssil sõbranna tädi juures kohvilauas ja vist ka saunas, selle asemel et läbida Aidu karjääri. Mäletatavasti oli seal plaanis ka loeng karjääri taasmetsastamisest, kuid nagu juba mainitud, sinna me ei jõudnud. Nüüd oli seoses X-dreamiga võimalus pääseda seni suletud territooriumile ja sellest võimalusest ei tahtnud ma mingil juhul loobuda. Võistkonnas veel Ingrid (kellega käisime eelmisel aastal Kambja etapil)  ja uue liikmena Ülle.

KP 3C - üle lahtise klibu

Kui välja arvata väikesed sekeldused jalgrataste sõidukorda seadmisel, siis algus läks hästi. Kuna kõik oleme orienteerujad, siis mitmed hajutuspunktid olid pigem meile eeliseks. Ka jooksu (=kõnni) osa metsas sarnanes piisavalt tavaorienteeumisega, et end hästi tunda. Veetõke oli muidugi täielik ehmatus. Ma pole vist kunagi nii külmas vees ujunud ja päris kindlasti ei ole ma kunagi ujunud pikkade dreside ja jalatsitega. Kogu distantsi (see võis olla u. 80 meetrit) tundsin (kerget) surmahirmu, kas ikka jõuan lõpuni või võtavad mind külm ja krambid. Ja kas külm on ikka ainult emotsioon või eduka ellujäämise järel tabavad mind hamba-, põie- ja kõiksugu muud põletikud? Üllel, kelle ujumisoskus ei olnud nii hea, võis olla veel raskem, kuigi ta ei näidanud seda välja. Eks ta kasutas võimaluste piires korraldajate seatud tugiteenust. Järgnes veel veidi jooksu ja rattasõitu, kuni jõudsime Kohtla kaevanduse lisaülesanneteni.  Maa all ei saanud ma suurt midagi aru, kus käisime ja kuhu läheme, kuid oma kaaslaste sabas saime omad (ja lisaks paar A-raja) punkti kätte. Olime ise ka eksponaatideks kaevandusmuuseumi siseneva hakkavale ekskursioonigrupile - "punkti komposteerivad maa-alused". Mäluorienteerumises suutsin olukorda hästi kontrollida, v.a. kopa peale ronides, kuhu enda tõmbamine käte jõul tundus esialgu võimatuna. Kui teised võistkonnad ees läksid, leidsime ka paremad toetuspunktid ja saime kõik hakkama. Järgnevad lisaülesanded suusarajal tähistamata punkti otsimise ja odaviskega läksid meie võistkonnal ka enam-vähem. Peale minu "nulli" odaviskes saime teada, et odal on eesmine (raskem) ja tagumine pool, mida ei maksa segamini ajada.

Ehmatav oli seekordne kanuuraja pikkus - 9 kilomeetrit. Pangodil (Kambja etapil) olime juba kogenud, et kanuuga sirges sihis liikumine on meie võistkonnale väga raske. Ka seekord lasime mitmeid paatkondi endast mööda. Esialgu oli kanalitel tihedat edasi-tagasi sebimist nagu Veneetsias. Sõitsime kanuuga kuni  25.KP-ni (nr.56), siis läks Ülle maad mööda punkti võtma.


Mõned konkurendid veel paistavad ...

Järkjärgult lahkusid kõik teised paadid ja jäime üksi Üllet ootama. Kui ta oli kohal ja me kanuuga eelmisele kanalile tagasi pöördusime, ei paistnud enam ühtainustki paati. Siin tekkis küll tõsine motivatsioonikriis st. kas tuleks võistlus lõpetada ja koju tagasi sõita. Väikesed arvutused näitasid, et kui järgmise kanali suudmeni sõiduks kulub alla veerand tunni, on meil siiski lootust kõik KP-d kontrollaja piires ära võtta. Otsustavasse kohta saabudes oli kulunud 14 minutit, ja ennäe imet - nägime seal mitmeid paatkondi kas oma liiget ootamas või kanalit järgmise KP suunas ületamas - ja olime jälle omas elemendis st. võistlemas. Ja seda päris mitme naiskonnaga, kuni kanuuetapi lõpuni. Sealt edasi jäi ainult pikk jalgrattaetapp ja paar lõpu KP-d. 

Tulemustest niipalju, et olime viimane võistkond, kes B-raja trahvideta läbis. Tagantjärgi on raske öelda, kas oleks pidanud siiski  24. KP-st (nr. 55) loobuma - Üllel kulus 24-25 etapile 21.16, kui see korrutada 2-ga (edasi-tagasi) saame 43 minutit. Võrreldes 45 min. trahviga ei olnud ajavõit veenev ja võis kaasa tuua aeglasema lõpu väsimise tõttu.

Alles kodus X-dreami videot vaadates sain teada, et ka praegune noor peaminister Taavi Rõivas läbis reformierakonna võistkonnaga B-raja, pealegi väga hästi. Et olla hea poliitik on vaja olla vastupidav, teha meeskonnatööd, vajadusel taluda poriga pritsimist ja külma dušši - kõike seda pakub X-dream.


B-raja Kaart

Tõestisündinud lugu

Sarmite (Timo ja Lauri Silla ema) tuleb orienteerumise lühiraja eesti meistrivõistluste ajal parklast ja ei ole võistluse käiguga kursis. Telefon heliseb, mille üle ta ärritub pisut: "Jälle Sixten helistab ja küsib, kumb võitis?"
Vot see on alles tase, kui võit alati samasse peresse jääb!
 Tulemused

Rubiku kuubik

Sünnipäeva viktoriinis sai sõpradelt-sugulastelt küsitud, mida senises elus veel mittetehtut/mittekogetut soovitavad nad mulle järgmiseks poolsajandiks. Vastused ulatusid ulmelistest (kosmoselend) praktilisteni (peotants). Rubiku kuubiku kokkupanemist nende hulgas polnud. Ometigi nõukaaegsete juhendite abiga ei õnnestunud ülikoolipõlves ühe tahu kokkupanemisest kaugemale jõuda. Nüüd on internet, värvilised juhised olemas ja pooleteise tunniga asi tehtud!

Foto: [MiD7]Production / Sander

Jüriöö

Seni pidasin end päris heaks orienteerujaks, aga tänavune Jüriöö näitas nõrgad kohad kätte - kui mingist tihnikust või tormimurrust läbi/ümber lähen, siis suunataju kaob, öösel eriti. Seetõttu tuli kolm u. 6-minutist viga, kus pidin teele välja minema, et uuesti KP-le peale minna (korduval katsel laabus kõik edukalt). Ka pealamp kippus kogu aeg allapoole vajuma, ja võistlussituatsioonis ei olnud  niipalju mõistust, et oleks taibanud reflektori kruve pingutada. Mis siin ikka võistluslikkusest kirjutada - sel hetkel, kui ma lõpuks metsa sain, oli meie võistkonna peamiseks eesmärgiks jäänud rada täies mahus määrustepäraselt läbida ja "olla kellestki parem". (See ka õnnestus.)
Kui vaadata GPS-jälgitavate võistkondade kulgemist, siis sarnaseid vigu tegid paremadki orienteerujad. Siiski, ilm oli kuiv ja meeldiv, rajad ja korraldus tasemel. Üldmulje jooksust jäi hoolimata võistkonna suhtelisest ebaedust täiesti positiivne. Järeleitamistund järgmisel päeval SK-100 lühirahal oleks olnud hea mõte, aga selleks ajaks olime juba kodus magamas.

Kataloonia laager 2014 - lühidalt turisti pilguga

Kohad
Lisaks loodusparkidele (vt. eelnevat postitust):
Barcelona - reisi algul  2 tundi õhtul ja 2 tundi järgmisel hommikul (jalgsi), reisi lõpul 6 tundi (autoga ja jalgsi). Sagrada Familia, Palau de la Musica, Olümpiastaadion, Rambla, Triumfikaar, veel 2 kirikut (Santa Maria del Mar ja üks väiksem Carrer de Ferran'il), raekoda. Ilmselgelt liiga vähe aega nii suure linna jaoks
Cambrils - linn, kus elasime esmaspäeva õhtust pühapäeva hommikuni ja tegime igapäevaseid väljasõite. Pool linna sai jalgsi risti-põiki läbi kõnnitud, nii hommikul kui õhtupimeduses.
Tarragona - Seal veetsime vihmase puhkepäeva. Rooma amfiteatri varemed, akvedukt, vanalinna läbimine autoga
Cambrilsi lähedased mägedes asuvad kirikud-kloostrid: Ermita de la Mare de Deu de la Roca, Castell Monastir d'Escornalbou. Suurepärased vaated kogu Tarragona piirkonnale ja Escornalboust ka sisemaa poole.

Ostlemine
Reisieelselt Võrust: väike vöökott (spybelt), päikeseprillid sportimiseks, kompressioonsäärised. Kõiki neist kasutasin, esimesed kaks olid asendamatud, sääristeta oleks ka toime tulnud.
Tarragonas Decathlon'i spordipood. Kuni süsteemist aru ei saanud (et vahed spordialade kaupa), kulus mõttetult palju aega.
Iga teine rõivapood on meilgi Kaubamajas esindatud Desigual (hispaania keeles 'ebavõrdne').
Kahjuks suurte kaubamajade mittekülastuse põhjendamine ajapuudusega hakkab minu viimastel reisidel juba traditsiooniks muutuma.

Gurmee
Reisieelselt oli plaan proovida erinevaid vahemerelisi hõrgutisi. Mõneks ajaks sai neist isu täis. Paella tundub alati kindla peale minek. Must paella (Arroz negro) - kalmaaritindiga, ka päris huvitav. Langustid, rannakarbid - OK. Ebameeldivaks üllatuseks olid navajas - hernekauna meenutavad pisut roisumaitselised karbilised - ja sardiinid, mis serveeritud kõigi soolikatega.
Koju kaasa: erinevad turrón'id (pähkleid/mandleid sisaldavad maiustused). 
Soovi korral suurepärane valik vinnutatud lihatooteid, nt. hallitusvorsti.
Nagu igal pool mujalgi: kiirsöögikohad, hiinakad, pizzeriad. (Kandilised pitsad Carrer de Ferranil Ramblalt tulles vasakut kätt - väga head ja ainult 5 EUR).

Kataloonia ja katalaani keel
Catalonia is not Spain - kuulutasid suured valged plakatid ühe viadukti all. Eriti Barcelonas torkas katalaanide iseseisvuspüüe silma: lipud, plakatid, allkirjade kogumine. Katalaani keel on tõesti hispaania keelest üsna erinev - nii kirjapildi kui pehmema häälduse poolest. Barcelonas oli tänavatel rohkem kuulda katalaani kui hispaania keelt, Cambrilsis vastupidi.
Esimestel päevadel Barcelonas oli raske hispaania keelt praktiseerida - kuna rääkisin halvasti, läksid teenindajad ruttu üle inglise keelele. Cambrilsis ei olnud inglise keele oskus nii valdav ja sain oma kehva hispaania keele oskusega asjad aetud. Tagasi Barcelonas olles rääkisin hispaania keelt juba ise paremini, püüdele inglise keeles suhelda ütlesin lihtsalt - Quiero hablar espanyol - soovin rääkida hispaania keelt. Loodan, et katalaanid ei solvunud (see on natuke sarnane sellega, kui keegi tuleb Eestisse ja soovib praktiseerida vene keelt, kuna oma kodumaal tal pole selleks palju võimalusi). Mulle tundub üldse, et enamus teenindajaid Barcelonas olid sissesõitnud, näiteks hotelli õhtune administraator oli keskealine naine Kasahstanist.
Omaette juhtum oli Tarragonas hiina restoranis, kus soovisime ka ingliskeelset menüüd. Hiinlastest kelnerid arvasid, et see neil on väikeses kirjas hispaania keele alla kirjutatud, aga võta näpust! - katalaani keel.

Loodus
Õitsvatest sinililledest palmide ja kaktusteni. Ohjeldamatus koguses raskesti läbitavat okkalist alustaimestikku. Iileksid, tõrudega. Palju kuivanud jõesänge.

(Lisatud hiljem:) Mult on küsitud, et kas reis meeldis. JAH, seltskond oli suurepärane ja muljed igati positiivsed. Tahaksin kindlasti Hispaaniasse tagasi minna. Kevadel on seal väga ilus ja loomulikult soojem kui Eestis, kuid mägede jaoks oli veel siiski liiga külm. Jaheda tuule käes ägenenud hambapõletiku ravi läks paar päeva peale kojujõudmist maksma umbes 20% reisi maksumusest ja ei ole veel lõppenud.

Kataloonia laager 2014 - neli mäestikku / loodusparki

Esmaspäev - Montserrat.
Tõus maantee äärsest piknikukohast kuulsa kloostri juurde, umbes 1 tund ülesmäge. Praegu ei ole veel turismihooaeg, kuid rahvast liigub kloostris siiski küllalt palju, on ka üks kohalik õpilasgrupp. Mäetipud on pilvedes ja ma ei tunne end turvaliselt, et minna üksi kloostrist ülespoole viivatele matkaradadele. Uitan siis kloostris ringi, kuni leian tee sealse reliikvia, "Musta Madonna" juurde - kusjuures täiesti ilma muuseumipiletit ostmata. Kloostrist autode juurde tagasi minekule kulub peaaegu sama palju aega kui üles minekuks.
Neil, kes ülemistel radadel käisid, õnnestus näha kaljukitsede karja.

Teisipäev - Montsant

Parkla: La Morera de Montsant

Uhh, varsti jõuame ise ka sinna ...

Igaühele rahvuspargi matkakaart kätte ja edasi, üles mäkke. Kokkulepitud kontrollaeg 5 tundi. Eile õhtul liitusid meie laagriga Erika ja Eero, nende tempo tundub mulle koos liikumiseks jõukohane. Matkakaardil on punase ja oranziga tähistatud rajad, aga millist neist valida, ei tea. Tundub ohtlik, kui mitte võimatu tõusta järsakust üles "platoole". (Alles kodus kohalikust kohvikust võetud matkakaarti uurides selgub, et on võimalik teadlikult valida erineva raskusastmega radu). Mäe lagi pole siiski päris platoo, vaid kivine hõreda taimkattega orumaastik. Suurim kõrgus, kus käisime - 1109 meetrit.

"Platoo"

Esialgu on meil raskused kaardi ja tegelikkuse kokkuviimisega, probleemi süvendab kaardi tundmatu mõõtkava. Kui oma asukoha kaardil üles leiame, läheb edasi juba normaalselt. Siin mäe peal võiks orienteeruda küll, kui ainult nii tuuline ei oleks. Pärast mitmetunnist matka tuleb jälle järsakust tähistatud rada mööda turvaliselt alla tulla.

La Morera de Montsant

Kolmapäev - Els Ports looduspark
Parkla: Area recreativa de Sant Roc, Paüls. Aeg: 4,5 tundi. Koos Erika, Eero, Lauraga.
Seekord on metsaseid ja asustatud alasid rohkem. Veidi kodumaise moega männimetsas üllatavad aeg-ajalt ettesattuvad põlvekõrgused palmid. Majapidamised (talud?) on üksikult või mõnekaupa, palju on terrassidele istutatud oliivipuid, õitsvaid kirsipuid. Meie pettumuseks on kõrgemate tippude otsas pilvemüts, mis hakkab tasapisi allapoole vajuma. Lubatud hingematvalt ilusad vaated jäävad seetõttu täna ära. Otsustame siiski pilve sees ära käia. Jälle maksimaalne kõrgus umbes 1100 meetrit. Tänu meie rühma headele orienteerumisoskustele ja koostööle kohalike elanikega õnnestus esimestel tundidel edestada ka Eesti tipprogainijate gruppi. Tagasiteel, kui läbisime eramaad, suutsime küll poolsurnuks ehmatada mehe, kes poollagunenud maja juures oksi põletas.

Neljapäev - puhkepäev, vihma sajab päev läbi

Reede - La Llacuna ümbrus, 2013 a. rogaini EMV maastik, kaart ja kujuteldavad kontrollpunktid. Kontrollaeg 5 tundi.
Autosõit sinna võtab jälle "seest õõnsaks". Tagasi saame küll oluliselt sirgemaid teid pidi. Esimest korda saame orienteeruda tõelise rogainikaardiga, aga kaarte on vähem, peame omavahel etapiviisi jagama. Mäed on madalamad ja vahelduvad põllumajanduslike orgudega, ega see vist looduspark ei olegi. Eilse vihma järel on pehmemates kohtades suuri (metssea?) sõrajälgi näha. Täna on päris hea juba juba lühikeste varrukatega pluusiga käia, v.a. kõige tuulisemates kohtades. Ühel oma etappidest teen näiliselt tühise teevalikuvea, mis toob kaasa 3 kõrgusjoone võrra lisatõusu ... mis osutub loomulikult 30-meetriseks ronimiseks, umbes nagu Mustamäe nõlv Tallinnas või Suure Taevaskoja peale minek Põlvamaal. Ühesõnaga, mägisel maastikul tuleb kaardilugemisega edaspidi hoolikam olla.

Tormimurd

Kivihütt ammustest aegadest

Ilus roheline Hispaania